Hõbevalge: erinevus redaktsioonide vahel

Tsitaadid esmaväljaandest.

 

* Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult [[mägi|mägedeks]] nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie [[keel]]es, kuid muidugi ei ole see metsade ega [[vesi|vete]] hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade [[sosin]], nende [[töö]]de ja [[rõõm]]ude, [[vaev]]ade ja heitluste, [[tõde]]de ja vastutõdede kauge [[kaja]]. Nii vanal rahval tekib varem või hiljem nostalgiline soov kokku sõlmida katkenud seosed, üritada [[dialoog|kahekõnet]] seal, kus nooremad oskaksid ainult [[monoloog]]i nõuda, ja nii oleme kokku kandnud õige suure rahvaluulekogu, vist suurima, kui mõõta rahvaarvu suhtes. (lk 9)

* [[Eestlased|Eestlase]] karakter olla su­lam indo-euroopa [[dünaamika]]st ja uurali [[staatika]]st, mistõttu ühe uurija arvates oleme alati "natuke rahu­tud" ja isegi oma unelemistes "ärkvelt sillerdavad". (lk 10)

* [[Vitamiin]]ideta ei ole elu, [[kunst]]ita ei ole inimest. (lk 14)

* [[Sõna]]d on omaette väikesed [[maailm]]ad, milles elab edasi muistsete põlvede [[ajalugu]]. Igapäevases elus enamasti ei märkagi, kui põnevat [[aare]]t me keele peal veeretame ja ükskõikselt [[tuul]]de pillame. (lk 17)

* Mõistan [[bioloog]]e, kes ei salli sõnatähendust valaskala põhjusel, et [[vaal]] ei ole [[kala]], vaid [[imetaja]]. Kuid siin on meil tegemist kauni lingvistilise [[monument|monumendiga]], mille mõtteline tagamaa ulatub nii kaugesse [[minevik]]ku, et seda lammutada või moderniseerida oleks barbaarne. [[Kultuur]] on kõike muud kui steriilne otstarbekus. Jäägu valaskala ja meenutagu ta [[merendus]]e algusaegu! (lk 20)

* Vanimad [[kalender|kalendrikatsed]], nagu nüüd teame, ulatuvad 35 aastatuhande taha. Nii pikk aeg ei ole enam poeetiliselt tunnetatav. Võiksime seda väljendada steriilse vormeliga 1,07x10¹² sec. See ei ole isegi tühi tuul, vaid nähtamatu [[salakiri|salakirjaga]] täidetud leht valget [[paber]]it, mille peale võiks kirjutada [[sonett|soneti]] [[ekstaas]]ist või [[heinamaarjapäev]]ast. (lk 57)

* Ennist rääkisime [[jõulud]]est kui hirmupäevadest. [[Perekond]] kogunes ümber kustuva ja vaevaliselt taassündiva päikese, mille [[sümbol]]iks oli [[öö]] läbi valvatav [[tuli]]. Talvise [[pööripäev]]a — kustuva päikese — tavandid seostuvad kõige otsesemalt [[siga|seaga]], seostuvad seejuures hulganisti ja tähendusrikkalt. Siga oli mõistagi tähtis [[koduloom]], kuid kombestik, folkloor ja keel tõstavad ta muude koduloomade hulgast järsult esile ning reedavad tema sootuks erandlikku osa muinasuskumustes. Seda on varemgi märgatud ja püütud mitmeti seletada. Siga õpetanud inimese maad [[künd]]ma. (lk 62)

* [[Seitse]] korda mõõda, siis lõika otse.

 

==Välislingid==