Katja Kettu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
6. rida:
* "Rose on kadunud" (''Rose on poissa''). Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2019
=="Rose on kadunud"==
Tsitaadid väljaandest: Katja Kettu, "Rose on kadunud". Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2019.
19. rida:
* [Lempi:] Mis see Weendigo oligi? Patti loitlevate varjudega lõkkelugudes oli see iidvana, luukeresarnaste käte ja jalgadega [[vaim]], kes oskas muutuda valgeks [[öökull]]iks või [[koiott|koiotiks]] või mis kõige hullem, võtta inimese kuju. Weendigo varastas kedagi kartmata kodadest sõnakuulmatuid [[laps]]i, sest himustas nende [[liha]] ja verd. Ta varitses neid rahutuid, kes lasid end liiga kaasa haarata lumemadude heitmisest või mokassiinimängust või unustasid end niidul õitsevate askleepiate vahele monarhliblikatega kulli mängima. (lk 50)
* [Patti:] Rose on [[nimi]], mis märgiti internaatkooli nimekirja, sest valged pidid midagi välja mõtlema, et minu jõmpsikatest indiaanlane välja rookida, teadsid sa seda?
:Ühel päeval nad lihtsalt tulid, [[munder|mundrites]], ajasid minu jõmpsikaid [[võrk|võrguga]] taga nagu [[kuldnokk]]i, võõrlinde. Tol hommikul tulid nad justkui tooma muna- ja piimapulbrit ja valla indiaanlastele mõeldud ''[[viski|whisky]]''
* Aimasin, et minu ees ei seisa vist kuigi vägev [[jahimees]]. Noh, too kas või [[kaan]], halastasin ta peale ega uskunud, et ta seda tõsiselt võtab. Aga tema kahlas
* Kust me siis tuleme, veeretasin venitamisi.
:Kas enne ei peaks tulema kosjad ja kihlad, ägises ta.
:Sa pole vist eriline [[naistemees]].
:Ega vist. (lk 69)
* Aga Roset polnud tõepoolest mitte kusagil. Midagi muud peale [[ema]] kohaloleku ei paistnud puudu olevat. Emast oleks nagu jäänud samasugune [[olematus]] nagu siis, kui tilgutad [[valge]] sisse tilga [[sinine|sinist]] värvi ja varsti valget enam ei ole. Nagu seinakell loob [[vaikus]]e, midagi sellist seal oli. (lk 76)
* Tõmbasin end [[lavendel|lavendli]], [[raudrohi|raudrohu]] ja salvei järele lõhnava [[tekk|teki]] all kerra ja hingasin sisse ema hõngu. Rose nimetas salveid teadjarohuks ja põletas seda ööjäri peal teokarbis, ja ma oleksin tahtnud teha seda ka nüüd, punutud kimp ja [[tuletikud]] olid sealsamas, aga ma ei julgenud süüdata taime, mida Helmi kutsus paganavihuks. (lk 78)
* [Rose:] Ema oskab ainult [[soome keel]]t, sosistas Ettu.
36. rida:
* [[Manhattan]]i olemegi püsti pannud meie, soomlased ja indiaanlased, kas tead, kiitles vanaisa Heinari mulle, mitmel pool teisi palgale ei võetudki, indiaanlased ei kartnud [[kõrgus]]t ja soomlane läks ju ükskõik kuhu, kui aga korralikult maksti. (lk 97)
* Toona oli soomlastel veel hea [[kuulsus]] ja nii püüti ka Heinari [[konks]]u otsa ning tagasisõidupilet jäi ostmata, kui selleks üldse oleks [[dollar]]eid jätkunud, ja Heinari läks Michigani põhjaotsa, et seal sügavale maapõue kaevuda. Ka seda tööd jätkus üheks päevaks. Vanaisa Heinari arvates oli see läbinisti loomuvastane, sõita [[lift]]iga maad sonkima [[koobas|koopasse]], kus üksainus [[kanaarilind|kollane lind]] valvab oma eluga, et [[hapnik]]ku jätkuks ja hing oleks sees veel järgmiselgi päeval. (lk 98)
*
* Eriti oma elu lõpupoole armastas vana agitaator [[piipu]] popsutades ja metsakohinat mekkides saunatrepil istuda ning pajatada vene
* Sain aru, et ega indiaanlane [[arst|doktoriks]] ei saa, aga tüdrukutele punanahad meeldivad, lähevad meid nähes metsiku ürginimese kiima täis ja siis kõlbab minusugune kompjalg ka. Tahavad [[Viimane Mohikaanlane|Viimase Mohikaanlase]] riista, viimane kui üks. Mitu aastat läks mööda õielt õiele lennates, sest kes suudaks vastu panna, kui Funcadelic mängib ja igal pool dormide [[koridor]]ides on küllaga [[tablett]]idega segatud Kool-Aidi imevaid magusalt läikivaid huuli, musta
* Pea sa, Lempi, meeles, et valge teeb suure lõkke ja istub kõigest eemal. Indiaanlane teeb väikse lõkke ja istub teise inimese lähedal, õpetas matriarh ning torkas pekiviilaka suhu. (lk 136)
* [Lempi:] Sain kurjaks. Mis õigusega see võõras olend mind maha teeb? Mina olin [[hunt|hundi]] [[tootem]]i alt ja Veekandjate hõimust. Hull Pauguk, karjusin ma odžibvei keeles, sest too naine nägi oma hallis keebis tõepoolest välja nagu tuulest räsitud [[luukere]].
:Vastuseks kuulsin: Siin ei räägita teist keelt peale [[Jeesus]]e keele!
:Mis, imelik küll, tähendas [[inglise keel]]t.
:Kepihoop. Keegi ei teinud midagi, et mind aidata. Või valge inimese peale karjuma! Jäin vait. (lk 153)
* [Lempi:] Murule oli püstitatud valge [[tipi]] ja selle ees lehvis tagurpidi tähelipp.
:Nii tehakse siis, kui [[laev]] hakkab põhja minema, seletas ema.
:Ehmusin. Ma ei teadnud, et me oleme hädas. Eelmine kord tõmbas ema lipu tagurpidi vardasse siis, kui kuulis, et ei saa rohkem lapsi, sest oli ilma enese teadmata
* Reservaadist välja [[šerif]] ei jõua, arvas Pussi-Matt.
:Kui [[soo|sohu]] visata, ei leia teda keegi. Võib muidugi olla, et kõige [[ülestunnistamine]] võtab tal veel aega. Selleks puhuks leidub
* Ühtäkki oleksin tahtnud suruda pea oma hõimu matriarhi vanasse rüppe, kaevuda sügavale vanadesse tavadesse, teha end udusulekübemeks ja piiksuda nagu kosklapoeg [[pesa]]s. Küsida, kuidas ta oli kõik need aastakümned murdumata vastu pidanud. Kuidas jaksanud kasvatada oma järglased üles hurtsikus, mida talvel küttis vahtrasiirupi keetmise ahjust tehtud kamin. Elanud üle sotsiaalmaakrite solgutused, loomakarjana kokku aetud ja internaatkooli viidud lapsed, kes tulid tagasi võõrastena ja oma nime kaotanutena, pekstud, ärakasutatud rüblikutena ega osanud enam rääkida oma keeles ega öelda oma nime. (lk 238)
* Ettu sosistas: Kõige ilusam ja hirmutavam maailmas on võimalus leida armastust, nii sinu ema ütles. Ja et kui näed midagi, mis on väärt püüdmist, siis ei tohi loobuda enne, kui kõik [[lootus]] on kadunud. Kunagi ei tohi käsi rippu lasta, halada, taldu lakkuda ega anuda, seda ei alandu keegi hindama. (lk 249)
| |||