Aeg: erinevus redaktsioonide vahel

:Villu kuuleb, et ta rumalasti küsinud, ja jääb rahule. Aga mitte täiesti.

* [[Juhan Liiv]] "[[Vari (Liiv)|Vari]]" (1894)

 

* See pole [[rutt|kiirustamine]], mis teeb inimese närviliseks. Seda teeb olukord, kui tead, et on kiire, et aeg kaob, ja ometi ei saa midagi teha. See on nagu [[unenägu|unenäos]], kui katsud joosta, aga [[jalg|jalad]] on nagu maa külge aheldatud. (lk 212)

** Karl Ristikivi, "[[Kahekordne mäng]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1972

 

* Aga eks me anna kogu aeg endast midagi, mida me kunagi tagasi ei saa. Ma mõtlen aega. Iga päev, iga [[tund]], iga [[minut]] kaob. Aga sellele me ei mõtle, sest seda peame loomulikuks. Me ei küsi kunagi, miks just see peaks olema loomulik, sest me oleme ise määranud [[piir]]id. (25. mai)

** [[Karl Ristikivi]], "[[Rooma päevik]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976

 

* Sest selline on Aja müsteerium. [[Mälu]] just nagu säilitaks teda. Aga nimelt säilitaks. Nagu [[muuseum]]is. Klaasi taga. Puutuda ei saa. Ja on see päris või on võlts, kes ütleks! Ja ta teab, see kergemeelne ja ettevaatamatu rändur, kes arvas, et võib karistamatult külastada oma [[Minevik]]ku, et ta ei tule sinna enam iial tagasi. Et nüüdsest jätab ta selle paiga - ja selle aja - ''á Dieu'', kelle omad need muidugi ongi. Sest võib-olla - me ei tea ega võigi teada - on [[Jumal]]as tõesti minevik olemas, aga olemas saab miski olla vaid [[olevik]]u kujul. Mida kah, meie tavalistes eludes, õieti olemas polegi. Kui Jumalas on tõesti Olevik, on temas ka kõik muu.

** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 128

 

==Maailma proosa==