Aafrika äärel: erinevus redaktsioonide vahel

* Olen alati arvanud, et oleksin Firenzes katku ajal endale nime teinud. Moed on muutunud ja jutu kuulamise kunst on Euroopast kadunud. See on veel alles Aafrika pärismaalastel, kes ei oska lugeda; kui hakkad neile pajatama: “Oli kord mees, kes läks tasandikule ja sai seal kokku teise mehega,” koondub kogu nende tähelepanu sinule ja nende mõte liigub koos meestega mööda tundmatut tasandikurada. Valged inimesed aga ei suuda pajatust kuulata, isegi kui tunnevad, et peaksid kuulama. Kui nad just ei hakka nihelema ja meenutama tegemata töid, jäävad nad magama. Needsamad inimesed küsivad sinult midagi lugemiseks ja võivad kogu õhtuks süüvida mis tahes trükisesse, mis neile on antud; nad võivad lugeda isegi kõnet. Nad on harjunud saama muljeid silmaga. (lk 147)

* Oma hädaks ja orjuseks tunnevad linnaelanikud liikumises vaid üht mõõdet; nad kõnnivad sirgjoont mööda, nagu veetaks neid nööri otsas. Üleminek joonelt tasapinna kahele mõõtmele, nagu üle põllu või läbi metsa rännates, teeb orjad võrratult vabaks nagu Prantsuse revolutsioon. Õhus aga oled kolmemõõtmelises täies vabaduses; pärast pikki paoaastaid ja igatsusi viskub koju ihkav süda ilmaruumi embusse.

Gravitatsiooniseadused ja aeg

"...elu haljas salus

mängivad kui taltsad kiskjad, keegi ei teadnud,

kui õrnad nad võivad olla!" (lk 155)

* Pärismaalased ei armasta kiirust, nii nagu meie ei armasta lärmi, pai imal juhul on neil seda raske taluda. Nad on ka ajaga sõbrasuhetes ja neil ei tule pähegi seda veeta või surnuks lüüa. Õigupoolest on nad seda õnnelikumad, mida rohkem neile aega antakse, ja kui usaldad oma hobuse kikuju hooleks, samal ajal kui ise külas oled, võid tema näost lugeda lootust, et jääd külla väga kauaks. Neil puhkudel ei ürita ta aega veeta, vaid istub maha ja elab. (lk 158)

* Frank Greswolde-Williams Kedongi orust võttis Inglismaale tallipoisiks kaasa ühe masai ja rääkis mulle, et nädal pärast saabumist ratsutanud too tema hobustega Hyde Parkis, nagu olnuks Londonis sündinud. Kui masai Aafrikasse naasis, küsisin, mis talle Inglismaal meeldis. Ta mõtles minu küsimuse üle tõsiselt järele ja ütles tüki aja pärast viisakalt, et valgetel meestel on vahvad sillad. (lk 159)

* Õhk on Aafrika looduses tähendusrikkam kui Euroopas, seda täidavad kangastused ja terendused ning mingis mõttes on õhk tõeline tegevuslava. Kesk päeva kuumuses võngub ja väreleb õhk nagu viiu.tik.eel. kergitab üles pikki rohumaasiilusid koos astelpõõsastega ja küngastega ning tekitab kuivale rohule suuri hõbedasi veevälju. (lk 201)

* Kui järgmisel hommikul ukse lahti tegin ja välja vaatasin, oli kogu ümbritsev maastik kahvatut tuhmi terrakotavärvi. Puud, muru, tee - kõik, mida pilk haaras, oli seda värvi, otsekui oleks öösel maha sadanud paks kiht terrakotakarva lund. Maad katsid tirtsud. Kui seisin ja seda kõike vaatasin, hakkas maastik värelema ja murduma, tirtsud liigutasid ja tõusid, ja mõne minuti pärast oli õhk täis tiivavihinat; nad läksid ära.

* Kui võtad inimestelt kodumaa, võtad neilt midagi palju enamat Kui maa. Võtad neilt ka mineviku, nende juured, nende identiteedi. Kui võtad neilt asjad, mida nad on harjunud nägema ja loodavad näha, võiksid niisama hästi võtta neilt silmad. See käib rohkem primitiivsete kui tsiviliseeritud inimeste kohta, rändavad ju loomadki pikki teid tagasi läbi ohtude ja kannatuste, et tuttavas ümbruses taas leida kadunud identiteet. (lk 241)

* Olukorrad võivad oma liikumapaneva jõuga inimkujutluse abita ja heakskiiduta sündmusi esile kutsuda. Sellistel puhkudel hoiad end juhtuvaga kursis seda hetk-hetkelt tähelepanelikult jälgides nagu pime, keda juhitakse ja kes paneb jala maha ettevaatlikult, kuid ebateadlikult. Sinuga juhtub midagi ja sa tunned, et juhtub, ent see tõsiasi välja arvatud, pole sul sündivaga mingit sidet, ei mingit võtit selle põhjuse või tähenduse avamiseks. (lk 248)