Erinevus lehekülje "Aafrika äärel" redaktsioonide vahel

resümee puudub
* Troopikaöö on seltsiv nagu roomakatoliku kirik, võrreldes põhjamaade protestantlike kirikutega, mis lasevad sind sisse ainult asja pärast. Siin suures toas käiakse sisse ja välja, see on paik, kus ikka midagi toimub. Araabias ja Aafrikas, kus südapäeval päike lausa kõrvetab, on öö reisimise ja ettevõtmise aeg. Tähed said siin oma nime, nad on sajandeid inimesi juhtinud, neid pikas rivis meelitanud üle kõrbeliivade ja mere, ühte itta, teist läände või põhja või lõunasse. Autosõit tähtede all on tore ja öösiti on kindel sõita ning sul saab harjumuseks korraldada külaskäike sõpradele sisemaal täiskuu aegu. Et mitut järjestikust kuupaisteööd ära kasutada, lähed safarile noorkuu aegu. Euroopas käies on veider näha, et linnades elavad sõbrad ei arvesta kuu liikumisega ega teagi sellest suurt midagi. (lk 55)
* Farmer pöörab pilgu pikkamisi igasse ilmakaarde. Kõigepealt itta, sest idast tuleb vihm, kui üldse tuleb, ja Neitsi tähtkujus paistab selgelt Spiika. Siis tervitab ta Lõunaristi, reisimeestele ustavat ja armsat suure ilma uksehoidjat, ning kõrgemal Linnutee helendavat viirgu. Kentauri Allal ja Beetat. Edelas siravad taevas suur Siirius ja mõtlik Kanoopus ja läänes Ngongi mäekungaste häguse, peaaegu katkematu piirjoone kohal kiirgab teemantehe: Kiigel, Betolgeuse ja Bellatriks. Põhja pöördub ta kõige lõpuks, sest põhja läheme me viimaks, ja libistab pilgu üle Suure Vankri enese, ainult et nüüd on sellel taevase perspektiivi tõttu rattad ülespidi, ja see tõesti kaelamurdev trikk teeb põhjamaalasest pagulase südame rõõmsaks. (lk 56)
* Kui võtad Aafrikas lugemisi väärt raamatu rängast lastist, mida head laevad on pidanud Euroopast pika tee vedama, loed seda nii, nagu autori meelest peaks tema teoseid lugema, ja palud jumalat, eiet kirjanik jätkaks lugu niisama ilusti, nagu oli alustanud. Su mõte liigub vaimustatult mööda värsket sügavat haljast rada. (lk 58)
* Kui olime lähemalt tuttavaks saanud, küsisid neiud minult, kas võib olla tõsi kuuldus, et mõned Euroopa rahvad annavad oma neitsid meestele muidu. On koguni räägitud - ja sellest ei saa nad küll aru -, et üks suguharu on nii alla käinud, et maksab peigmehele pruudi naiseksvõtmise eest peale. Häbi ja teotus säherdustele vanematele ja neidudele, kes lasevad ennast nõnda kohelda. Kus on nende eneseväärikus, nende neitsi- või naiseväärikus? Kui somallannadele endale langenuks osaks õnnetus sündida sellesse suguharru, tõotanuksid neiud oma sõnutsi vallalisena hauda minna. (lk 115)
* Nii maailma tõeline aristokraatia kui ka tõeline proletariaat mõistavad tragöödiat. Neile on see jumala põhielement ja elu võti, kõige väiksem võti. Selles erinevad nad igat masti kodanlastest, kes tõrjuvad tragöödiat, kes seda ei talu, kellele juba sõna "tragöödia" tähendab midagi ebameeldivat. (lk 132)
kui õrnad nad võivad olla!" (lk 155)
</poem>
* Pärismaalased ei armasta kiirust, nii nagu meie ei armasta lärmi, pai imalparimal juhul on neil seda raske taluda. Nad on ka ajaga sõbrasuhetes ja neil ei tule pähegi seda veeta või surnuks lüüa. Õigupoolest on nad seda õnnelikumad, mida rohkem neile aega antakse, ja kui usaldad oma hobuse kikuju hooleks, samal ajal kui ise külas oled, võid tema näost lugeda lootust, et jääd külla väga kauaks. Neil puhkudel ei ürita ta aega veeta, vaid istub maha ja elab. (lk 158)
* Frank Greswolde-Williams Kedongi orust võttis Inglismaale tallipoisiks kaasa ühe masai ja rääkis mulle, et nädal pärast saabumist ratsutanud too tema hobustega Hyde Parkis, nagu olnuks Londonis sündinud. Kui masai Aafrikasse naasis, küsisin, mis talle Inglismaal meeldis. Ta mõtles minu küsimuse üle tõsiselt järele ja ütles tüki aja pärast viisakalt, et valgetel meestel on vahvad sillad. (lk 159)
* Kaitsealal olen mõnikord näinud iguaane, suuri sisalikke jõesängis lamedal kivil peesitamas. Nad pole välimuselt ilusad, aga kaunimat värvi kui neil pole võimalik ette kujutada. Nad säravad nagu kalliskivikuhi või nagu vana kiriku aknaruut. Kui nad su lähenedes pagevad, sähvatab üle kivide taevassinist, rohelist ja lillakaspruuni, pärast loomade kadumist näib värv õhus püsivat nagu komeedi helendav saba. (lk 166)
30 627

muudatust