Aafrika äärel: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
41. rida:
* Sõnn raevutseb pööritab silmi, kaabib maad ja vihkab kõike, mis tema vaatevälja satub, ja ometi on tal oma elu, tuld purskab tema sõõrmeist, uut elu tema niudeist; tema päevad on täis eluiha ja rahuldust. Kõik selle oleme võtnud härgadelt ning vastutasuks oleme endale nõutanud nende elu. Härjad astuvad meie eneste igapäevaelus, rühmavad kogu aeg kõigest väest nagu eluta olevused, meie tarbeasjad. Neil on niisked selged lillakad silmad, pehme koon, siidised kõrvad, nad on igati rahulikud ju tuimad; mõnikord tundub, nagu mõtleksid nad elu üle järele. (lk 170)
* Sarvlinnud ajasid omavahel väga lõbusalt, ent talitsetult juttu nagu pärijad pärast matuseid. (lk 184)
* Kõigist Aafrika lindudest on flamingod kõige õrnemat värvi toosadroosad ja punased nagu lendav oleandrioks. Neil on uskumatult pikad jalad ja nende kaela ja keha kaared on pentsikud ja hoolega läbi mõeldud, just nagu ajaksid linnud mingi narri päritud hepikuse tõttu kõik oma asendid ja liigutused nii keerukaks kui võimalik. (lk 184)
* Tänapäeva inimesed, kes armastavad masinaid, ei suuda hästi ette kujutada, kuidas vanasti nendeta hakkama saadi. Meie ei suudaks aga luua Athanasiuse usutunnistust, missa, viievaatuselise tragöödia, vahest isegi mitte soneti skeemi. Ja kui meil poleks neid valmis kujul võtta olnud, oleksime pidanud nendeta läbi ajama. Et need aga on üldse loodud, peame kujutlema, et kunagi oli aeg, mil inimsüda ihkas säherdusi asju ja mil sügavalt tunnetatud vajadus rahuldati nende loomisega. (lk 188)
* Ühel päeval saabus mootorrattaga isa Bernard, tema habetunud nägu säras õndsusest ja võidurõõmust, ta tuli minuga iõunatlõunat sööma ja mulle suuri rõõmusõnumeid tooma. Eelmisel päeval, jutustas ta, olid tulnud üheksa noort kikujut Šoti misjoni kirikust ja palunud end roomakatoliku usku võtta, sest mõtiskluste ja arutluste varal olid nad oinaksomaks võtnud selle kiriku transsubstantsiatsiooni õpetuse.
:Kõik, kellele sellest juhtumist rääkisin, naersid isa Bernard’iBernard'i üle, ja seletasid, et noored kikujud lootsid Prantsuse misjonist saada suuremalsuuremat palka, kergemat tööd või jalgratast, ja olid seetõttu mõelnud välja pöördumise transsubstantsiatsiooni alusel. (lk 188)
* Ühel õhtul, kui pidime hakkama kaarte mängima, jutustas inglane meile Mehhikost ja sellest, kuidas üksildases mägifarmis elav muldvana hispaanlanna oli võõra saabumisest kuuldes talle järele saatnud ja käskinud tal maailma uudiseid rääkida. "Noh, nüüd isegi lennatakse, proua," oli inglane naisele öelnud.
:"Jah, olen kuulnud," vastas vana daam, "ja ma olen oma preestriga selle üle palju vaielnud. Nüüd võite mind valgustada, sir. Kas inimestel on lennates jalad kõhu all nagu varblasel või sirgu nagu kurel?" (lk 196)
* Õhk on Aafrika looduses tähendusrikkam kui Euroopas, seda täidavad kangastused ja terendused ning mingis mõttes on õhk tõeline tegevuslava. Kesk päeva kuumuses võngub ja väreleb õhk nagu viiu.tik.eel.viiulikeel, kergitab üles pikki rohumaasiilusid koos astelpõõsastega ja küngastega ning tekitab kuivale rohule suuri hõbedasi veevälju. (lk 201)
* Kui järgmisel hommikul ukse lahti tegin ja välja vaatasin, oli kogu ümbritsev maastik kahvatut tuhmi terrakotavärvi. Puud, muru, tee - kõik, mida pilk haaras, oli seda värvi, otsekui oleks öösel maha sadanud paks kiht terrakotakarva lund. Maad katsid tirtsud. Kui seisin ja seda kõike vaatasin, hakkas maastik värelema ja murduma, tirtsud liigutasid ja tõusid, ja mõne minuti pärast oli õhk täis tiivavihinat; nad läksid ära.
:Sel korral ei teinud nad farmis palju kahju, olid meil ainult ööd. Olime näinud, millised nad on: umbes poolteist tolli pikad, pruunikashallid ja roosad, katsudes kleepjad. Nad olid murdnud mitu suurt puud mu sissesõidutee ääres pelgalt neil istudes, ja kui puid vaadates meenutasid, et iga tirts võis kaaluda vaid kümnendiku untsi, võisid kujutleda nende arvu. (lk 209)