Aafrika äärel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
24. rida:
* Muhamedlased ei söö ühegi looma [[liha]], kui muhamedlane pole selle kõri vana kombe kohaselt läbi lõiganud. See on sageli raskuseks safaril, kus on kaasas vähe moona ja teenijate [[toit]] sõltub lastavatest ulukitest. Kui lased kongoni ja see kukub, tormavad sinu muhamedlased otsekui linnutiivul selle juurde, et kõri läbi lõigata, enne kui loom sureb, ja sa ise jälgid neid põnevusega, põlevi silmi, sest kui nad seisavad uluki ümber, pea norgus ja käed rippu, tähendab see, et kongoni suri, enne kui nad jaole jõudsid, ja sa pead noidlema uue kongoni, muidu jäävad su püssikandjad nälga. (lk 35)
* Troopikaöö on seltsiv nagu roomakatoliku kirik, võrreldes põhjamaade protestantlike kirikutega, mis lasevad sind sisse ainult asja pärast. Siin suures toas käiakse sisse ja välja, see on paik, kus ikka midagi toimub. Araabias ja Aafrikas, kus südapäeval päike lausa kõrvetab, on öö reisimise ja ettevõtmise aeg. Tähed said siin oma nime, nad on sajandeid inimesi juhtinud, neid pikas rivis meelitanud üle kõrbeliivade ja mere, ühte itta, teist läände või põhja või lõunasse. Autosõit tähtede all on tore ja öösiti on kindel sõita ning sul saab harjumuseks korraldada külaskäike sõpradele sisemaal täiskuu aegu. Et mitut järjestikust kuupaisteööd ära kasutada, lähed safarile noorkuu aegu. Euroopas käies on veider näha, et linnades elavad sõbrad ei arvesta kuu liikumisega ega teagi sellest suurt midagi. (lk 55)
* Farmer pöörab pilgu pikkamisi igasse ilmakaarde. Kõigepealt itta, sest idast tuleb vihm, kui üldse tuleb, ja Neitsi tähtkujus paistab selgelt Spiika. Siis tervitab ta Lõunaristi, reisimeestele ustavat ja armsat suure ilma uksehoidjat, ning kõrgemal Linnutee helendavat viirgu. Kentauri
* Kui võtad Aafrikas
* Kui olime lähemalt tuttavaks saanud, küsisid neiud minult, kas võib olla tõsi kuuldus, et mõned Euroopa rahvad annavad oma neitsid meestele muidu. On koguni räägitud - ja sellest ei saa nad küll aru -, et üks suguharu on nii alla käinud, et maksab peigmehele pruudi naiseksvõtmise eest peale. Häbi ja teotus säherdustele vanematele ja neidudele, kes lasevad ennast nõnda kohelda. Kus on nende eneseväärikus, nende neitsi- või naiseväärikus? Kui somallannadele endale langenuks osaks õnnetus sündida sellesse suguharru, tõotanuksid neiud oma sõnutsi vallalisena hauda minna. (lk 115)
* Nii maailma tõeline aristokraatia kui ka tõeline proletariaat mõistavad tragöödiat. Neile on see jumala põhielement ja elu võti, kõige väiksem võti. Selles erinevad nad igat masti kodanlastest, kes tõrjuvad tragöödiat, kes seda ei talu, kellele juba sõna "tragöödia" tähendab midagi ebameeldivat. (lk 132)
* Olen alati arvanud, et oleksin
* Oma hädaks ja orjuseks tunnevad linnaelanikud liikumises vaid üht mõõdet; nad kõnnivad sirgjoont mööda, nagu veetaks neid nööri otsas. Üleminek joonelt tasapinna kahele mõõtmele, nagu üle põllu või läbi metsa rännates, teeb orjad võrratult vabaks nagu Prantsuse revolutsioon. Õhus aga oled kolmemõõtmelises täies vabaduses; pärast pikki paoaastaid ja igatsusi viskub koju ihkav süda ilmaruumi embusse.
<poem>
36. rida:
kui õrnad nad võivad olla!" (lk 155)
</poem>
* Pärismaalased ei armasta
* Frank Greswolde-Williams Kedongi orust võttis
* Kaitsealal olen mõnikord näinud
* Sõnn raevutseb pööritab silmi, kaabib maad ja vihkab kõike, mis tema vaatevälja satub, ja ometi on tal oma elu, tuld purskab tema sõõrmeist, uut elu tema niudeist; tema päevad on täis eluiha ja rahuldust. Kõik selle oleme võtnud härgadelt ning vastutasuks oleme endale nõutanud nende elu. Härjad astuvad meie eneste igapäevaelus, rühmavad kogu aeg kõigest väest nagu eluta olevused, meie tarbeasjad. Neil on niisked selged lillakad silmad, pehme koon, siidised kõrvad, nad on igati rahulikud ju tuimad; mõnikord tundub, nagu mõtleksid nad elu üle järele. (lk 170)
* Sarvlinnud ajasid omavahel väga lõbusalt, ent talitsetult juttu nagu pärijad pärast matuseid. (lk 184)
* Kõigist Aafrika lindudest on
* Tänapäeva inimesed, kes armastavad
* Ühel päeval saabus mootorrattaga isa Bernard, tema habetunud nägu säras õndsusest ja võidurõõmust, ta tuli minuga lõunat sööma ja mulle suuri rõõmusõnumeid tooma. Eelmisel päeval, jutustas ta, olid tulnud üheksa noort kikujut Šoti misjoni kirikust ja palunud end roomakatoliku usku võtta, sest mõtiskluste ja arutluste varal olid nad omaks võtnud selle kiriku transsubstantsiatsiooni õpetuse.
:Kõik, kellele sellest juhtumist rääkisin, naersid isa Bernard'i üle, ja seletasid, et noored kikujud lootsid Prantsuse misjonist saada suuremat palka, kergemat tööd või jalgratast, ja olid seetõttu mõelnud välja pöördumise transsubstantsiatsiooni alusel. (lk 188)
|