Aimée Beekman: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
58. rida:
:Korraga viskusid väikesed tondinahad palmilehtede peale kummuli, nad vajutasid käed kõrvadele ja lamasid täiesti liikumatult. Ju nad uskusid, et hirmus nägemus kaob, rahulik uni tuleb tagasi, peagi on hommik ja nad ärkavad oma kodukohas rohelise muru peal. (lk 22)
* Salkkond musta-valgekirjusid merekoeri sagis rannaribal. Roosad keeled ripakil, pikkade karvade küljest vesi nirisemas, suured sabad nagu tüürid taga, jooksid nad edasi-tagasi. Hallsilm sirutas kaela. Merekoerad sikutasid tondinahku madalast veest, murdlaine vahu seest kuivale. Paar päästelooma sukeldus, pea ees, vette, läks tükk aega, enne kui nad taas pinnale tulid. Jõudsalt ujusid nad tagasi kaldale, saputasid karva kohevile. Nüüd märkasid ka teised merekoerad ennast kuivatada. Nad raputasid ennast agaralt, piiskade pilved kerkisid õhku ja veeudu sees süttisid ning kustusid väikesed vikerkaared. Ent merekoertel polnud pikemalt aega iseendaga tegelda: nad hakkasid pooluimaseid tondinahku veepiirilt eemale lohistama. Jõuetud hallid olevused seati kaljurahnu ette ritta. Hallsilmal oli nüüd kerge oma kaaslasi üle lugeda. Keegi polnud lainete möllus ära kadunud.
:Merekoerad tegutsesid asjalikult. Nad tirisid vees ulpivad korvid kaldale, haarasid üksmeelselt liaaniköiest kinni ja sikutasid parvejäänusedki merest välja. (lk 24-25)
* Hallsilm jälgis silmanurgast toimekaid merekoeri ja hakkas endamisi tänusõnu ritta seadma. Aga varemgi on juhtunud, et headus jääb tasuta, nii ka nüüd. Enne kui Hallsilm jõudis ennast koguda ning püsti ajada, tormasid merekoerad vette. Nad ujusid nii kiiresti, et vahujutt taga. Aeg-ajalt sukeldus neist mõni ja siin-seal ilmus nähtavale tume pea, hõbedane kala hambus. Üks habemik koer, lõuakarvad kahele poole harali, vaatas üle õla tagasi ja häälitses kumedalt. Hallsüm võttis kogu jõu kokku ja sibas veepiirile, ta lootis, et merekoerad ütlevad talle midagi, aga nad aina kaugenesid, musta-valgekirjud seljad vilksatamas vahuharjade vahelt. (lk 25-26)
* Raske on olla eestvedaja, mõtles Hallsilm. Aga sellegipoolest poleks ta ise tahtnud hoolealune olla. Niisiis ei jäänud tal muud üle kui oma ninamehekoormat edasi kanda. (lk 28-29)
* Maadeuurijad selleks võtavadki vaevarohkeid ja ohtlikke retki ette, et teada saada, mis asub mere, metsa või mäe taga. (lk 29)
* "Kunagi istume rohelisel aasal, põliste puude kroonides laulavad linnud. Meie ümber sagib palju tillukesi tondinahku ja me jutustame tulevastele põlvedele oma esimesest lõkkest siin kõledal saarel."
:Väikesed tondinahad turtsatasid naerma, nende kurvad silmad hakkasid äkitselt sädemeid pilduma. Nad said hoo sisse ja varsti kõlas vali lõkerdamine meremühast üle. Tondinahad väänlesid, siputasid käsi-jalgu, ja kui see ära tüütas, ajasid ennast püsti. Käest kinni võtnud, keksisid nad Hallsilma ümber ja näitasid oma eestvedajale keelt.
:Hallsilm vaikis ja ohkas. Ta sai aru, et läheb veel palju aega, enne kui tondinahad unistama õpivad. Kui Hallsilm solvangust üle sai, jõudis ta mõte kaugemale rajale. Ta taipas, et oli oma kaaslastele unistuse pähe lihtlabase minevikupildi välja pakkunud.
:Tondinahad nohisesid ammugi juba lõkke ümber magada, aga Hallsilm ei saanud kuidagi sõba silmale. Teda üllatas, kui raske on uut ja värsket [[unistus]]t välja mõelda. (lk 31-32)
* Pahurate tondinahkade ainuke lõbu ja lohutus oli naer. Niipea kui päevast päeva ringirändav Hallsilm nähtavale ilmus, hakkasid tondinahad koleda häälega irvitama. Ometi polnud Hallsilm oma kaaslasi poole sõnagagi puutunud ega pidanud neile enam kõnesid. Hallsilm püüdis kaasa naerda, tema arvas, et lõkerdamine aitab kõigil sooja saada. Et Hallsilm ei vihastanud, see ajas tondinahad lausa marru. Kelle nägu siis Hallsilma naerma ajas? (lk 32)
* Silmade harjudes nägi tondinahkade ninamees kiviruumi sügavuses käigu suuet. Põlved lonksus ja keha küürakil, mahtus sellest sisse. Kivivõlvi külmad nukid puutusid aeg-ajalt vastu selga, mägi justkui tõrjus Hallsilma tagasi. Mäed ei alistu niisama lihtsalt ega reeda naljalt oma saladusi. (lk 36)
* Öö tundus tondinahkadele tavalisest külmem, ehkki tuli miilas heledalt. Tondinahad judisesid ja hoidusid kobarasse. Lõpuks jäid nad magama, käed-jalad läbisegi, ühe selg vastu teise kõhtu. Nii oli kaitstum tunne, kui naaber kõrva juures nohises. (lk 37)
* Paha vaim möllas tondinahkade sisemuses ja kihutas neid kiuslikke tükke tegema, et aga Hallsilma und rikkuda. Paljas mõte Hallsilma virkusest ärritas tondinahku, hoopis väljakannatamatu tundus asjaolu, et praegusel hetkel see igavene ringirahmeldaja lihtlabasel viisil lõkke ääres põõnas. (lk 39)
* Käed-jalad hakkasid sügelema. Tondinahad tampisid rahutult ringi, nügisid üksteist küünarnukkidega, tallasid vastastikku varbaid, nende liigutused läksid aina ägedamaks. Igaühele näis, et teised teevad talle ränka ülekohut. Igale tondinahale tundus, et kaaslased ei pea temast mitte üks põrm lugu. Pruunid silmapaarid lõid punakalt helkima, suured sametised kõrvad tõmbusid peadligi, ei kuulnud keegi enam meremüha ega eestvedaja norisemist. Hallsilm ja tema kadestamisväärne uni läksid sootuks meelest. Tondinahad tundsid, et peavad omavahel arveid klaarima. Nii läkski pusimiseks ja rüselemiseks lahti. Tondinahad tõuklesid, igaüks püüdis oma vastast seljatada või talle niisamuti haiget teha. Tondinahkade poisid ja plikad ilmutasid ühteviisi sõjakust. Nad karjusid läbisegi ja lahmisid kätega. Et kõik olid jõu poolest enam-vähem võrdsed, siis polnud selles lahingus ei võitjaid ega kaotajaid. Seevastu muhke ja kriime jätkus kõigile ja neid sai iga kakleja aina juurde. (lk 40-42)
* Mis viga päevavalguses kellelegi pilguga kindlameelsust sisendada või mõnel muul viisil ta südikust turgutada! (lk 44)
* Mida kaugemale maha jäi kustunud lõkkease, seda enam mõtlesid tondinahad oma tulevasele asupaigale. Neil polnud aimu, mis ootas ees, ja sellepärast oskasid nad vaid kunagise kodupaigaga sarnanevat elukohta igatseda. Et oleks roheline muru ja magusasti lõhnavad viljad käeulatuses. Tõsi küll, mõni neist tajus üllatusega, et tahaks midagi uut ja huvitavamat. (lk 47)
* Hallsilm tahtis uskuda, et täiskasvanuikka jõudes jääb rumalus jäädavalt maha. Ta ei teadnud, et lapsepõlvest võtab igaüks midagi kaasa. Kes rõõmsa meelelaadi ja otsekohesuse, kes aga midagi niisugust, mille üle saab edaspidi ühtelugu häbi tunda. Mõnel jääb argus liivaterade näol põlveketradesse ja eluaeg lähevad jalad hirmu puhul nõrgaks. Teine astub heade lootustega lapsepõlvemaalt välja ega pane esiotsa tähelegi, et valede sõlm on endist viisi keele sees — kuidagi ei saa tõtt rääkida. (lk 47)
* Hallsilm ei oleks kõlvanud teistele ninameheks, kui ta poleks tulevikult ainult head oodanud. (lk 47)
* Ka Hallsilma jalad valutasid, aga temal kui ninamehel ei kõlvanud nõrgematele oma häda kurta. Sellepärast tegi Hallsilm südame kõvaks ja pahvatas naerma. Nähtamatute võlvide alt kajas ta hääl mitmekordselt ning üsna õudusttekitavalt tagasi. Hallsilm oli lootnud oma teeseldud muretusega kaaslasi reipamaks turgutada, ent seekord ei läinud ta ettevõtmine õnneks. Vali ning kajast moonutatud heli halvas tondinahku, korraga valati käed-jalad justkui tina täis ja neid ei saanud liigutada. Hallsilm sikutas köit, ükski tondinahk ei kõssanudki mitte. (lk 50)
* Teadagi, et viha tuhmistab mõistuse ära, taiplikkus ja tasakaalukus ei mahu ägeduse kõrvale. (lk 51)
* Nüüd sattusid nad ühtelugu sellistesse paikadesse, kus peenemad või jämedamad, mõnikord aga lausa hiigelpurikad põrandast välja kasvasid ja teed tõkestasid. Oli üksjagu pusimist, et nende vahelt läbi ronida. Tondinahad põrkasid jahedate kuhikute otsa ja lõid otsmikule muhke. Teisal rippusid kivipurikad laest alla ja kriipisid nõelteravate otstega roomavate tondinahkade selga, vaata et kisuvad kasuka katki. Purikad, mis kord laest rippusid, siinsamas aga põrandast välja kasvasid, ajasid tondinahad segadusse. Ajuti hakkas tunduma, et nad käivad, jalad ülespidi. Ei nad oleks osanud määrata, kuspool taevas asub. (lk 54)
* Tuleb oma tahtmise juurde jääda, peab oma joru ajama, siis läheb kõik korda. (lk 54)
* Tondinahad muutusid üsna läbematuks. Kõik pürgisid ettepoole. Nad unustasid sootuks, et Hallsilm oli nad raske teekonna eel köiega kokku sidunud ja sellepärast pidi igaüks teisi arvestama. Nüüd mõtles iga tondinahk ainult iseendale. Nad sebisid, kuidas jaksasid, tirisid üksteist pikali, takerdusid köie sisse, kukkusid hunnikusse — sagimise tõttu tammusid nad tegelikult paigal ega jõudnud mitte raasugi edasi. Nad tegid üksteisele oma hoolimatuse tõttu haiget, aga rüselesid siiski, igaüks lootis esimesena rohelisele alale ligi pääseda. (lk 54-55)
* Pärast hakkas Hallsilm käsikaudu kobades oma kaaslasi köie küljest lahti päästma. Mõni tondinahk oli ennast niisuguse sasipuntra sisse mässida osanud, et nuta või naera, enne kui õige otsa kätte saad. Paar ägedamat rüselejat rabelesid tondinahkade kuhja otsas, jalad sõbrameestel kaela taga. Hallsilmal polnud mahti higi pühkida: kehade kobar tuli võim alikult kiiremini lahti harutada, et mõne tondinahaga hullemat häda ei juhtuks. Kuidas saab üks hingata, kui teine on talle kogemata kombel oma varbad ninaaukudesse torganud? Paar tondinahka upitas Hallsilm endale õlale, et elava kuhja alumised asukad saaksid ennast püsti ajada. Üks tondinahk tuli teise jalgade vahelt läbi juhtida, et köit õigeks saada ja viimastele sõlmedele ligi pääseda. (lk 55)
| |||