Nutt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
12. rida:
:Lena sõnul läks alates [[peied|peielauast]] olemine kergemaks ja edasi pidutseti üheskoos. Lena sõnul sai sõbranna ekspeikast kiirelt üle ja võimalik, et Ken on tema Londonis asuva kodu tagaaia mullas tänaseni. (lk 51-52)
* [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020
* Korraga levis kole uudis nagu kulutuli. Sellel tüütul noorukil olid hallid silmad! Nüüd sirutasid ka kõige lorumad vedelvorstid kaela: uskumatu, aga tõsi mis tõsi. Kuidas võis nii hullusti juhtuda, et pealtnäha tavalisel tondinahal polnudki tavalisi pruune silmi! Siiani oli kõigil tondinahkadel kõlvanud nii taevavõlvi kui ka puude kaharaid kroone pruunide silmadega vaadata, nüüd suvatses üks nende hulgast teistsugune olla. Tondinahad muutusid üpris murelikuks — mis harjumuspärasest erineb, see äratab ju kahtlust. Polnud varem kuuldud tondinahku ohkamas — nüüd levis imelik kahin ja pahin nagu laine üle rohelise muru.
:Tondinahkadel sai pikutamistuju ja tukkumismõnu päriselt ära rikutud, kui nad Hallsilma mammat nutmas nägid. Eks tema kui ausameelne tondinahk andis pisaratega märku, et tegemist on lihase lapsega. Tavaliselt tondinahad ei teadnud, kes on kelle järglane. Sellel ei olnud siiani mingit tähtsust. Laiskade maal polnud kunagi vaja olnud midagi nimetamisväärset korda saata või kuhugi pürgida, sellepärast oli kõikide täielik sarnasus ainuvõimalik tundunud. Tondinahkadel oli paha vaadata, kuidas Hallsilma mamma kookospalmi tüvest kinni hoidis ning pisaraid valas. Õnnetu tondinahk oli iseäralik nähtus ja Hallsilma mamma muutus oma pisarate läbi teistele just nagu võõramaks. (lk 8-10)
* [[Aimée Beekman]], "Tondinahad", 1977
==Vanasõnad==
| |||