Päikeseloojang: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Peder_Mønsted_-_Sunset_over_a_forest_lake.jpg|pisi|Peder Mørk Mønsted, "Loojang metsajärve ääres" (1895)]]
 
==Proosa==
* Oli siis korra jõudnud kätte [[jaanilaupäev]], mida vanasti võrratult pühitseti [[Võrumaa]]l. Siis, kui [[päike]] laskus alla ja [[mets]]atukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt [[järv]]edelt tõusev [[udu]] mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi [[öö]], et tema on pime ja [[must]], siis aga muutus taeva­laotus. Ta sai [[roosa]]pehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku [[torn]] ja esikülg ning Tõrvapalu [[kuus­k]]ede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt [[vares]]eparvedelt verd, mis jäänud peente [[pärl]]itena ladvaharude külge sätendama. Aga mäe­ladvad, mis kui määratud [[püramiid]]id tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmat piki [[valge]]t [[kask|kasetüve]] suur [[punane]] värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja [[viha]]ga, et kaselehtedele ja männiokstelegi len­nanud piisad.