Linnutee: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 358 baiti ,  1 aasta eest
Resümee puudub
* Linnuteel kilgendavad [[tolm]]upilved, mida oma [[tee]]l on üles keerutanud kuulsate [[müüt]]ide tähevankrid.
** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 2/1974
 
 
* Farmer pöörab pilgu pikkamisi igasse ilmakaarde. Kõigepealt [[Ida|itta]], sest idast tuleb [[vihm]], kui üldse tuleb, ja Neitsi tähtkujus paistab selgelt Spiika. Siis tervitab ta [[Lõunarist]]i, reisimeestele ustavat ja armsat suure ilma uksehoidjat, ning kõrgemal Linnutee helendavat viirgu. Kentauri Alfat ja Beetat. Edelas siravad [[taevas]] suur Siirius ja mõtlik Kanoopus ja läänes Ngongi mäeküngaste häguse, peaaegu katkematu piirjoone kohal kiirgab teemantehe: Riigel, Betelgeuse ja Bellatriks. Põhja pöördub ta kõige lõpuks, sest põhja läheme me viimaks, ja libistab pilgu üle [[Suur Vanker|Suure Vankri]] enese, ainult et nüüd on sellel taevase perspektiivi tõttu rattad ülespidi, ja see tõesti kaelamurdev trikk teeb põhjamaalasest [[pagulane|pagulase]] [[süda]]me rõõmsaks.
* XX sajandi algul ei olnud veel sugugi selge, kas Linnutee on meie universumis ainus [[galaktika]] või leidub ka teisi temataolisi. 1920. aastast on teada kuulus debatt USA astronoomide Heber Curtise (1872–1942) ja Harlow Shapley (1885–1972) vahel. Curtis väitis, et [[universum]] koosneb paljudest meie Linnuteega sarnanevatest galaktikatest, mida astronoomid nimetasid tollal spiraalududeks. Shapley arvates aga moodustabki Linnutee kogu universumi ja spiraaludud on lihtsalt gaasipilved selle sees. Debatt oli õigupoolest mitmeplaanilisem ning nii õigeid kui valesid väiteid oli mõlemal, kuid põhiküsimuses – spiraaludude olemuses ja [[kaugus]]es – andis aeg õiguse Curtisele. [[Ernst Öpik|Öpik]] oli selle ära tabanud juba 1918. aastal, kui ta hoolimata sõja- ja revolutsioonihädadest sai vahel mõelda taevastele asjadele. [[Eesti]]sse tagasi jõudnult täiendas ta oma tööd [[Andromeeda udukogu|Andromeeda udu]] kauguse määramisest galaktika pöörlemise omaduste kaudu, sai tulemuseks 450 kiloparsekit (ligi 1,5 miljonit valgusaastat) ja avaldas artikli prestiižses ajakirjas The Astrophysical Journal. Praegu teadaolev kaugus on 780 kpc (umbes 2,5 miljonit valgusaastat). Ometi kasutati 1950. aastateni enamasti väärtust 210–250 kpc, mille avaldasid Edwin Hubble (1889–1953) ja teised tollal autoriteetsed astronoomid. Öpiku töö oli lihtsalt nii uudne, et selle suhtes ei osatud seisukohta võtta. Aastakümneid hiljem, 1995, kirjutas USA astronoom Vera Rubin (1928–2016), et see artikkel on üks XX sajandi kõige originaalsemaid töid.
** [[Laurits Leedjärv]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/hingepohjast-valja-tunginud-teadus-ernst-opik-125/ "Hingepõhjast välja tunginud teadus: Ernst Öpik 125"] Sirp, 14.12.2018
 
 
* Võib-olla leidub terves Linnutee [[galaktika]]s mõelda oskavaid [[aatom]]eid vaid ühes kohas – Maal.
** [[Brian Cox]], [http://novaator.err.ee/602237/video-brian-cox-idiootsusel-on-loomulik-piir "Brian Cox: idiootsusel on loomulik piir"] ERR Novaator, 15. juuni 2017
 
 
* Sügisööl on üheksa poega: kord rabistab [[vihm]]a või [[rahe]]t, jäine [[tuul]] tuuseldab mustendavaid lumepilvi, kord sätendab selge, helkiv Linnutee hallahämaras maa kohal, kord on soe ja sume, pilved ulatuvad maani. (lk 33-34)
** [[Harri Jõgisalu]], "Lennuõnnetus", lk 33-35, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981
 
==Luule==
36 929

muudatust