Sõna: erinevus redaktsioonide vahel

* Paljud sõnad on pikka aega jala käinud, enne kui neist said lendsõnad.

** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 30 2007

 

* Sõnad - nagu ma sageli kujutlen - on väikesed [[maja]]d oma [[kelder|keldri]] ja [[pööning]]uga. Terve [[mõistus]] elab esimesel korrusel, alati avatuna "väliskaubandusele", samal tasapinnal teistega, möödujatega, kes kunagi ei [[unistus|unista]]. Minna sõna majas [[trepp|trepist]] üles, see tähendab eralduda aste astmelt. Laskuda keldrisse, see tähendab unelda, eksida ebakindla [[etümoloogia]] kaugetesse [[koridor]]idesse, otsida sõnadest aardeid, mida sealt pole võimalik leida. [[Luuletaja|Poeedi]] elu - see on tõusmine ja laskumine sõnades. Tõusta liiga kõrgele või laskuda liiga madalale on lubatud poeedile, kes ühendab maise taevasega. Kas üksnes [[filosoof]]i on teised temasugused mõistnud elama alati esimesel korrusel?

** [[Gaston Bachelard]], "Ruumipoeetika". Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund, 1999, lk 216

 

* Rohkem räägivad ajastust need sõnad, mida ei tarvitata, kui need, mida kuritarvitatakse.

** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted". Tõlkinud [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]]. Loomingu Raamatukogu 1977, nr 48

 

* Ta teadis, et viimasel ajal oli ta hakanud kasutama vähem omadussõnu. Karin ei tundnud, et ta sooviks millegi kirjeldamiseks kasutada midagi enamat nimisõnadest, kõik lisandused olid liialdused, millele tema hing ei suutnud alla kirjutada. Ta sai aru kontseptsioonist "koer", kuid kui keegi ütles "hea koer", kehitas Karin õlgu ning lehitses raamaturiiuli juures varast [[Peter Handke|Handket]].

** [[Eero Epner]] [https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/harmooniline-onnelik-inimene/ "Harmooniline õnnelik inimene"] Sirp, 07.08.2020

 

* Hämmastav, kuidas inimene endiselt usub sõnadesse. Öeldakse talle, näiteks, loll ning kolki ei anta — ta muutub kurvaks; nimetatakse teda targaks ning raha ei anta — ta tunneb heameelt.

: Sõnadega seesugust tunnetust tekitada on raskem. Sõnad on rohkem kehavälised, muusika aga tungib jalgadesse, [[veri|vere]] pulseerivasse kohinasse ja [[lihas]]te võbelusse, muusika võib pähe ka lüüa.

* [[Immo Mihkelson]], "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16

 

==Luule==