Retoorika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
[[Pilt:Jan_Steen,_Dutch_(active_Leiden,_Haarlem,_and_The_Hague)_-_Rhetoricians_at_a_Window_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Jan Steen, "Retoorikud aknal" (1660ndad)]]
'''Retoorika''' on sõnaseadmise abil veenmise kunst.
* Näib, et retoorika veenab uskuma, mitte ei juhata õiget ja väära ära tundma... Ja nii on retooriku asi mitte juhatada kohut või rahvakoosolekut õiget ja väära ära tundma, vaid üksnes neid uskuma panna.▼
** [[Platon]], "Gorgias" (380 eKr)▼
* Mis oli teie arvates vanadel roomlastel mõttes, kui nad nimetasid kõnekunste "inimsuseks"? Nad leidsid, et vaieldamatult parandab nende teaduste õppimine mitte üksnes [[keel]]t, vaid ka ravib [[inimene|inimeste]] mõistust metsikusest ja barbaarsusest.
** [[Philipp Melanchthon]], "Kõneosavuse kiituseks" (1523)
* [Athos] kõneles lühidalt ja ilmekalt, rääkides ainult seda, mida soovis öelda, ei midagi rohkem: ei kaunistusi, ilustusi ega arabeske. [[Fakt]]e esitas ta ilma kõrvalepisoodideta.▼
* Retoorika ja [[eetika]] vahel on häirivad suhted: kergus, millega keelt väänata annab, on muretvalmistav, ning tõik, et meie mõistus neid väärastunud mänge nii vaguralt omaks võtab, ei põhjusta mitte vähem muret.▼
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kolm musketäri]]", tlk Tatjana Hallap (Tallinn, 1977), lk 74▼
** [[Octavio Paz]], "El mono gramático" ("Ahv-grammatik"), ptk 4 (1974)▼
▲* Näib, et retoorika veenab uskuma, mitte ei juhata õiget ja väära ära tundma... Ja nii on retooriku asi mitte juhatada kohut või rahvakoosolekut õiget ja väära ära tundma, vaid üksnes neid uskuma panna.
▲** [[Platon]], "Gorgias" (380 eKr)
* Tõsiasi, et retoorika asetub [[autor]]i ja lugeja vahele, on kahjuks sagedane. Retoorika peaks olema sild, tee; mõnikord aga osutub ta [[müür]]iks, tõkkeks.
** [[Jorge Luis Borges]]. Jumalik komöödia. Tõlkinud Ruth Lias. Rmt: J. L. Borges. Valik esseid. Vagabund 2000, lk 181-206
▲* Retoorika ja [[eetika]] vahel on häirivad suhted: kergus, millega keelt väänata annab, on muretvalmistav, ning tõik, et meie mõistus neid väärastunud mänge nii vaguralt omaks võtab, ei põhjusta mitte vähem muret.
▲** [[Octavio Paz]], "El mono gramático" ("Ahv-grammatik"), ptk 4 (1974)
* [Lollimängimine, riigitruus vormis avalik esinemine] on keele kasutamine sekundaarses funktsioonis, liigendamatu signaalina. Tood viie minuti jooksul kuuldavale mingeid vähesel määral modifitseeritud fraase. Neil pole õieti mingit sisu, kuid grammatiliselt nad justkui klapivad. Ja kui sa oled oma joru kuuldavale toonud, siis kõigel sellel on ühene tähendus — antud hetkel olen ma tubli ja usaldusväärne. See oligi sõnavõttude põhiline motiiv. Keeleline liigendus polnud üldse oluline. Sa tegid mingit häält, lõid nurru või haukusid või lõrisesid. See oli lihtsignaal. Ja neid lihtsignaale oli piiratud hulk.
** [[Henno Rajandi]]. Eraviisilised kõnelused 28. vandemjääril. Joel Sang, Henno Rajandi. Looming 1988 nr 10. Lk 1368-1372
▲* [Athos] kõneles lühidalt ja ilmekalt, rääkides ainult seda, mida soovis öelda, ei midagi rohkem: ei kaunistusi, ilustusi ega arabeske. [[Fakt]]e esitas ta ilma kõrvalepisoodideta.
▲** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kolm musketäri]]", tlk Tatjana Hallap (Tallinn, 1977), lk 74
* Isa kõneleb alati lühidalt, selgelt ja rahulikult. Ta on briljantne oraator igas olukorras. Nagu seisaks omaenda [[hääl]]e kõrval ja juhiks seda kaugtoimel. Tema häälel on justkui väike distants tema sisima olemusega ning veidi üleolev, pisut irooniline alatoon. (lk 8)
| |||