Ingrid Rüütel: erinevus redaktsioonide vahel

 

=="Muutudes endaks jääda"==

 

* [[Inimene]] ei saa elada [[maailm]]as üksi. Talle annab [[jõud]]u ja kindlustunnet [[teadmine]], et ta kuulub mingisse suuremasse tervikusse ja et see tervik püsib ning kannab teda. [[Perekond]] on parim keskkond eluterve [[laps]]e arenguks, põlvkondade loomulik järgnevus loob eelduse [[rahvus]]e püsimisele.

* Ma olen mõlemalt poolt neljandat põlve linlane ja inimene igatseb sagedasti just seda, mida tal ei ole ja millest tal puudu jääb. (lk 11)

* Isast mäletan ma üksikuid momente. Mäletan, et käisime temaga kunagi [[Pirita]]l metsas [[suusatamine|suusatamas]] ja mäletan ka üht poliitilist jutuajamist, kui selle kohta nii võiks öelda. Ma olin siis nelja-aastane. Ma ei saanud muidugi veel üldse aru, võin neid asju ainult tagantjärele mõtestada. Räägiti ikka, et [[Venemaa]] ja [[Saksamaa]] ja Venemaa ja Saksamaa, ja ma küsisin, mis asjad need Venemaa ja Saksamaa on. Ja siis isa vastas mulle nii – seda ma mäletan sõna-sõnalt: "Venemaa ja Saksamaa on kaks suurt vägevat [[lõukoer]]a, mõlemad tahavad meid alla neelata." Edasi ma ei mäleta sõna-sõnalt, ent siis ta ütles, et "ühe alla peame me heitma". Mina kujutasingi kogu aeg piltlikult ette et kahel pool seisavad kaks suurt vägevat lõukoera, [[suu]]d laiali, ja tahavad meid alla neelata. Mäletan, et ma küsisin, kas siis nii ei saa, et me jookseme ära või et me ei pea kummagi "alla heitma". Ta ütles, et ei saa, et muidu tuleb [[sõda]] ja siis nad kisuvad meid hoopis tükkideks ja siis ei jää meist üldse midagi järele. Alles hiljem sain ma teada, mis Venemaa tegelikult on. (lk 12-13)

* Selles [Jegorjevski] linnas oli omamoodi atmosfäär. Seal kajastusid lasteseltskonnas, laste vihkamises ilmselt ka nende vanemate arusaamad, sest seal tekkis see juba rahvuslikul pinnal. Sain teada, mis tähendab olla [[eestlane]], ja mul hakkas juba siis kujunema rahvuslik eneseteadvus. Kõigepealt tehti mulle [[tänav]]al kohe selgeks, et ''võ ne naši'', et teie tulite liitu ainult sellepärast, et kartsite [[fašist]]e. Ilmselt see pidas ka suurel määral paika, kuna [[Hitler]] ei varjanud oma [[Baltikum]]i-poliitikat: osa kohalikest elanikest kuulus hävitamisele, teine osa [[deporteerimine|deporteerimisele]] ja ülejäänud osa ümberrahvastamisele, Baltikum tuli asustada [[sakslased|sakslastega]] ([[venelased]] tegid hiljem sama, kuigi rääkisid ilusaid sõnu rahvaste õitsengust suures vennalikus peres). Mulle anti ka teada, et olen ''estonka'' ja ''nerusskaja'', kusjuures see oli midagi venelasest hoopis alamat. Kui mind esimesel koolipäeval [[kool]]i hoovil kivirahega vastu võeti, karjuti: ''idite, smotrite, nerusskaja idjot''! Esimesel päeval ma ei läinudki kooli, läksin tagasi. Aga mul oli ka häid sõpru, kes mind kaitsesid, neid on igal pool olnud. [---]

:Meie hoovi peal elas üks ukraina perekond. Neil oli tütar, kes oli minust palju vanem. Mina olin esimeses, tema kümnendas klassis. Kord võttis ta mu [[kino|kinno]] kaasa, meie emad käisid ka läbi. Kinos kutsusid tema klassi tüdrukud ta eemale ja tegid talle kõva peapesu, et ''zatšem to vozišsja s etoi nerusskoi''! Selle peale ta vastas: ''ja ved tože nerusskaja'', ma ju ka ei ole [[venelane]]: "Te olete mulle ka kogu aeg öelnud, et ma olen ka midagi muud, et ma ei ole venelane!" Selle peale vastati: "To potšti russkaja, to ukrainka". Nii et kehtis omapärane gradatsioon: kõigepealt olid venelased, siis [[ukrainlased]] ja [[valgevenelased]], kes olid "peaaegu venelased", siis ''estonka'', see oli midagi juba palju halvemat, aga veel halvemad olid [[juudid]]. Ma mäletan veel sellist juhust: seal oli üks väike juudi tüdruk oma [[vanaema]]ga. Meie vanaemad hakkasid läbi käima ja meie saime selle tüdrukuga ka väga hästi läbi ja mängisime koos. Siis meie õue poisid ja tüdrukud tegid mulle selgeks, et ma ei tohi temaga mängida ja ütlesid, et kui ma veel temaga tegemist teen, siis: ''mõ budem tebja kolotit'', mis tähendab, et "me hakkame sind peksma". Nad nõudsid, et ma ütleksin talle, et ma ei taha temaga mängida. See oli äärmiselt ebamugav ja ebameeldiv psühholoogiline moment, kui ma pidin talle ütlema: ''ja ne hotšu s toboi igrat''! Mäletan seda siiamaani. Samas ma tahtsin väga temaga mängida, olime mõlemad üksildased ja me sobisime tõesti hästi. (lk 16-17)