Aili Aarelaid: erinevus redaktsioonide vahel

* Juba kaks ja pool tuhat aastat on targemad targemate seast püüdnud võimalikult selgelt ja ühetähenduslikult öelda, mis nähtused on [[loodus]], [[inimene]], [[ühiskond]] ja [[kultuur]]. Siiani on loodetud [[selgus]] tulema ta jäänud. Sootuks kergem on määratleda [[geen]]i, [[kvark]]i või [[lõpmatus]]t kui defineerida inimest ja temaga seonduvat. (lk 3)

* Kõige raskem on inimesel mõista iseennast. Üheks olulisemaks homo sapiens'i olemuse peegelpildiks on kultuur. Kultuuris kajastuvad inimese loomingulised püüdlused, elamisväärsed eesmärgid, tegevuslaad ja tõdemused. Kuid olete püüdnud ennast oma [[peegelpilt|peegelpildi]] järgi sõnastada? (lk 3)

* Sihikindlalt hakati omaenda mõtteilmale alternatiive otsima Euroopa [[valgustusajastu]]l, otsiti vastandusi kord Ida-ihalustes ([[Voltaire]]), kord [[õilis metslane|õilsas metslases]] ([[Rousseau]]), kord vähemusrahvaste elupildis ([[Herder]]). XIX sajand aga süvendas sotsiaalse ja kultuurilise [[progress]]i ideed, mida hiljem hakkas küllaltki üheülbaliselt võimendama [[evolutsionism]]. Tulemuseks oli nn. [[europotsentrism|europotsentristlik]] kultuurimudel, kus "arenguredeli" ülaossa paigutati prantsuse, itaalia, inglise, saksa jt. Euroopa [[suurrahvas]]te vaimuväärtused, maailma teiste rahvaste kultuuriloomet aga vaadeldi asetsevana selle "ideaalredeli" madalamatel pulkadel. (lk 4)

* Rahvaste [[elamu]]d, [[Riided|kehakatted]], [[traditsioon]]id ja [[oskus]]ed erinevad sellepärast, et eri inimkoosluste elukeskkond on erinev, mitte sellepärast, et üks rahvas oleks teisest vaimsem või andekam. (lk 4)

* Sotsiaalsel mälul (nagu individuaalselgi) on aktiivne, mitte aga antikvaarne iseloom. [[Mälu]] pole lihtsalt meenutamiseks ja mäletamiseks, ta ei toimi [[informatsioon]]i passiivse salvestaja ega talletajana. Mälu püüdleb alati struktuursuse ja [[terviklikkus]]e poole: ainult sellisena on temast kasu pidevalt pealetulevates infolaviinides orienteerumisel ja tegevussihtide seadmisel. Mälu salvestab sotsiaalsest kogemusest laekuva informatsiooni eesmärgipäraselt, s.o. niisuguse korrastusena, mis potentsiaalselt võimaldab üha uute korrastuste sündi. (lk 14)

* Kultuur on niisugune infokogum, tähendust omav struktuursus, mis on konkreetses sootsiumis üldiselt omaks võetud, millest tahetakse aru saada, mida soovitakse edasi arendada. [[Tähendus]] on otseselt seotud sotsiaalse mäluga: tähenduslikku mäletatakse ja meenutatakse, mittetähenduslik unustatakse. Tähenduslikkuse säilimine [[põlvkond]]ade vaheldumise käigus aga realiseerubki kultuuritraditsioonidest kinnipidamisena. (lk 16)

* Nüüdistingimustes oleme hinnanud [[teadus]]e osa sootsiumi elukorralduses erakordselt tähtsaks. Niisuguses kontekstis on raske harjuda mõttega, et teadusel on ühiskondliku teadvuse iseseisva sfäärina küllaltki lühike ajalugu, s.t, ta pole sugugi alati olemas olnud. Tekkinud varakapitalistlike suhete rüpes viie-kuue sajandi eest, võib teadus liigselt industrialiseerunud ühiskonnas üsna ruttu muutuda ebapopulaarseks ning aegamööda sulada kokku mõne teise vaimse tegevuse valdkonnaga. ([[Teaduse ja tehnika revolutsioon]] ei saa kesta sajandeid!) (lk 34)

* Kolmeks iseseisva kollektiivse teadvuse sfääriks — [[religioon]]iks, [[moraal]]iks ja [[filosoofia]]ks — polariseerumine on sisuliselt toimunud alles [[Suur Prantsuse revolutsioon|Suure Prantsuse revolutsiooni]] järg sel ajalooepohhil, seega viimase kahe sajandi kestel. Eraldunud religioonist, otsib kaasaegne filosoofia endale juba uusi liitlasi teadusest ja [[kunst]]ist. Eriti kiired muutused ühiskondliku teadvuse sfääri jaotusis on iseloomulikud [[XX sajand]]ile.

* [[Põlvkond]]a võiks nimetada kultuuri transformaatoriks. Iga põlvkond saab eelkäijatelt päranduseks sotsiaalselt tähendusliku esemelise keskkonna ja suhete süsteemi. Ent selline varem akumuleerunud tähenduslikkus ei saa säilida muutumatuna. Uutes olukordades, teisenevas ajaloolises situatsioonis mõtestab iga põlvkond olemasoleva tähenduslikkuse ümber, aktsentueerib enda jaoks olulise ja jätab kasutamata selle osa pärandist, mis tema eluliste vajadustega kokku ei lange. (lk 53)

* U n u s t a m i n e on sotsiaalse informatsiooni tähenduslikkuse loomulik või vägivaldne kadumine. Analoogselt indiviidi [[mälu]]ga ladestub ka "sotsiaalses mälus" mitmesugust teavet: eluliselt väga olulist, lihtsalt huvitavat, juhuslikku. Ükski mälu — ei inimese, raali ega ühiskonna oma — saa töötada pelgalt kumulatsiooni põhimõttel. Aktiivne mälu on kohustatud unustama, sest vastupidi kujuneks talletatu hiigelkoormaks, mille vedamine takistaks uue teabe otsinguid ja salvestamist. [[Unustamine]] on kultuurilise järjekestvuse püsimiseks väga oluline. Unustamise mehhanismi läbi jõuab pealetulevate põlvkondadeni üksnes eellaste elukäsituse tuum, mitte tuhanded pisiasjad. Igal põlvkonnal on eelkõige vaja ideevaramut omaenda eluolu korraldamiseks, muusse on tal õigus (aga mitte vajadus!) suhtuda kui ballasti. (lk 69)

* Et koduplaneedil elab kõrvuti mitu tuhat suurt ja väikest etnokultuuri, on vägagi oluline, kas küsimus kultuuride võrreldavusest esitatakse destruktiivses või konstruktiivses toonis. Ühel juhul on suures plaanis küsimus võõraste kultuuride teistsugususest ning vastandlikkusest "oma" kultuurile, teisel juhul aga struktuuride ja toimemehhanismide ühismomendid. (lk 73)

* ... enesesse kapseldunud kultuur on nonsenss, elav [[dialoog]] teistsugusega on [[olemasolu]] põhitingimusi. (lk 98)

* [[Massikultuur]] ei pea rahvuskultuuridega positsioonisõda, need võivad seda soovi korral omavahel pidada. Massikultuuri produtsent on kõikide "Suur Sõber", kes paneb rahvad ühtviisi mõtlema ja ühesuguseid vajadusi tundma, üheülbaliselt "üldinimlikkuses" mõnulema. Vestluspartnerina ei nivelleeri ta ühtki rahvast eraldi, vaid totaalse antidialoogi arendajana kõiki korraga. (lk 113)

* Konkreetsete ajaloosubjektidena ei ole ükski põlvkond [[minevik]]ust sõltumatu ega [[tulevik]]u ees süüdimatu. Ka meie põlvkonna minevikutõlgendusest oleneb järglastele osaks saava kultuurilise determinatsiooni sisu. (lk 116)

Artiklikogumik: Aili Aarelaid, "Ikka kultuurile mõeldes", Virgela, 1998.

 

* Niisiis, ''double-thinking'', mis kujunes algselt kui rahvuslik kaitsereaktsioon, sünnitas lõppkokkuvõttes omalaadse sotsiaalse reaalsuse. Nüüd oleme selle reaalsusega silmitsi ning tunnetame üha selgemini oma jubedavõitu olemisparadoksi. Nimelt tuleb läänepoolsetesse kultuuriregioonidesse liikumisel välise kesta alt välja meis pesitseva nigelavõitu [[homo soveticus]]'e alastus. Ida poole liikudes kammitsevad meie mõtteid ja tegusid europiidsed käitumisnormid, mis võõras kultuuriareaalis osutuvad täiesti ülearuseks. SZ [Sovetskii Zapad] — see on kahe põhimõtteliselt erineva kultuuriareaali kokkupuuteala, mille kohta sobib piltlik ütlemine: ei ole see liha ega kala. Niisugusel tasasel, ent vastuolulisel maal ei ole kerge elada ei [[aborigeen]]idel ega tulnukatel. SZ kujutab endast ajaloolist nähtust, mida täna-homme väljaantava seadusandliku aktiga ei tühista. SZ-s elab paratamatult ohtralt marginaalseid inimesi, kes pole suutnud kohaneda ei ühe ega teise poole kultuurinormidega ning kelle käitumine on seetõttu vormitu, nõrgalt reglementeeritud. (lk 42, artikkel ilmus algselt ajakirjas "Poliitika" 1990 nr 8)

* Kui meie kaugete esivanemate nutikaimaks leiutiseks viletsates kliimaoludes püsimajäämiseks oli [[rehielamu]], siis [[Brežnev]]i-aegse arenenud [[sotsialism]]iga hiilgava [[kohanemine|kohanemise]] etaloniks sai [[asutus]]e [[saun]]. 1970-ndatel muutus saun kohaks, kus oli võimalik korda ajada mistahes eesti asju mistahes rahvaste vahelise sõpruse esindajaga. Asutuse saunapidu koos õlle ja vorstivarrastega oli leiutis, mis lubas eestlastel üleliidulise [[käsumajandus]]e rüpes edukalt ellu jääda ja vähemalt 1/10 rahvast [[elatusmiinimum]]i ümber siblimisest vabastada. Neist, kes asutuse sauna ei mahtunud, said isikliku saunahüti ehitajad või üliodavas kommunaalsaunas käijad. Igal juhul oli saun vormilt rahvuslik nähtus, mida kõlbas võtta kui [[identiteet|identiteedi]] sümbolit ka sotsialistliku sisu puhul. Saunas oli midagi ürgselt eestilikku, kultuuriliselt järjepidevat. Samas oli saun tõhus paik sotsialismi [[põhiseadus]]e "käsi peseb kätt ja sõber peseb selga" edukaks rakendamiseks. (lk 48, artikkel ilmus algselt "Päevalehes" 28. märtsil 1991)

* Mitte kunagi pole eestlased sünnimaalt nii ummisjalu põgenenud kui 1944. a., paraku pole rasked lahusoleku kümnendid asendunud nüüd taaskohtumise rõõmuga. Tollal erinevatesse sotsiaalsetesse süsteemidesse paisatud eestlased ei käitu täna mitte rahvusühtsusest ajendatuina, vaid kui selle süsteemi esindajad, kus nad siiani on pidanud elama. Kuna süsteemid ise on olnud tihti vastandmärgilised, siis on paisumas rahvuslik psühhokriis: [[kodueestlased]] on paari-kolme aasta jooksul jõudnud veendumusele, et [[väliseestlased]] ei taipa siinsetest asjadest tuhkagi, väliseestlased hellitavad enestes müüti kodueestlaste [[rikutus]]est ja sovetlikust [[juhmus]]est. (lk 63)

* Sotsiaalteadlaste käes on [[peegel]], milles eesti ühiskond näeb iseenda palet. Riigi teaduspoliitika aga määrab, kas see peegel on tilluke ja mõranenud [[klaasikild]] või korralik seinapeegel, millest paistavad ka tagaplaanid. Suurel ja väikesel peeglil on erinev hind. (lk 74, kirjutatud 1998)