Lõks: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö)
+ pilt
Resümee puudub
1. rida:
[[FailPilt:Hiir ja korduvkasutatava söödaga hiirelõks..jpg|pisi|Rahulolev hiirelõks pärast töö edukat sooritamist.]]
{{Toimeta}}
[[Fail:Hiir ja korduvkasutatava söödaga hiirelõks..jpg|pisi|Rahulolev hiirelõks pärast töö edukat sooritamist]]
'''Lõks''' ehk '''püünis''' on seadeldis kellegi püüdmiseks.
 
==Piibel==
<poem>
Sest ta oma [[jalad]] viivad ta [[võrk]]u
14. rida:
 
 
==Proosa==
 
* Hiirelõks ei ole meie päevil leiutatud. Niipea kui kujunev [[ühiskond]] leiutas [[politsei]], leiutas politsei hiirelõksud. /---/
:Kui ühes [[maja]]s, ükskõik missuguses, areteeritakse mingis [[kuritegu|kuriteos]] kahtlustatav isik, siis hoitakse [[vahistamine|vahistamist]] saladuses. Esimesse tuppa pannakse neli-viis meest varitsema, [[uks]] avatakse kõigile, kes koputavad, suletakse seejärel ja sissetulijad areteeritakse. Nõnda saadakse kahe-kolme päeva jooksul kätte kõik, kes külastavad seda maja.
* [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 96
 
 
* NOTSU (''üllatunult''): Oo, tere! Ah et mis see on või? See on minu tehtud Lõks ja ma ootan, et [[Elevant]]s siia sisse lendaks.
:ELEVANTS (''kole pettunult''): Oo! (''Pärast pikka pausi''): Ikka tõesti või?
:NOTSU: Täpselt nii.
* [[A. A. Milne]], "Karupoeg Puhh". Tõlkinud [[Valter Rummel]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 143
 
 
* See oli suur raudlõks. Ma ei ole küll kunagi [[karu]]püüniseid näinud, aga ma kujutan ette, et need siin olid niisama suured kui karurauad või suuremadki. Need on inimeserauad, ütlesin ma endale, sest need on [[inimene|inimeste]] püüdmiseks üles pandud. Eriti ühe inimese püüdmiseks. Sest polnud mingit kahtlust, et rauad olid pandud minu jaoks.
** [[Clifford D. Simak]], "Libainimesed". Tõlkinud [[Krista Kaer]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 7
 
 
* Kaisu istub mättale ja ahmib [[mustikas|mustikaid]] suhu. [[Üksildus]] ja lõksus olemise tunne tulevad peale kui [[murdlaine]]. Kes mulle selle eest aitäh ütleb, mõtleb ta. [[Töö]], mäletab ta ema sõnu. Töö kiidab tegijat. Nüüd tundub, et ema on talle pärandanud liiga suure [[vastutus|vastutustunde]], selle lõksus ta ongi.
** [[Sisko Istanmäki]], "Liiga paks, et olla liblikas". Tõlkinud Katrin Reimus. Tallinn: Virgela, 1998, lk 39-40
 
 
<poem>
Ugrilane asus odrakäki kallale, jõi [[kali|kalja]] peale, heitis siis korraga kurja pilgu [[uks]]e poole, haaras [[kärbsepiits]]a ja virutas. Miski piiksatas ning jäi vait."Mis see oli?!" küsis vennapoeg pilku tõstmata.
"Ah, mis ta ikka oli," porises ugrilane. "Va päkapiku-raibe. Palju on neid siginenud, söövad varsti [[nisu]] sootuks ära!"
Vennapoeg tõstis aeglaselt [[pea]] ning jõllitas onule otsa.
"[[Päkapikk]]!" hüüatas ta. "Päkapikk! Kas sina, onu, oled näinud päkapikke?"
"Olen," vastas ugrilane odrakäkki närides. "Alguses olid neid kõik kohad täis, aga ma olen teisi ikka püüdnud. Praegugi on [[ait|aidas]] ja [[sahver|sahvris]] lõksud üleval."
</poem>
* [[Andrus Kivirähk]], "Ugrilane". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996
 
 
* Ära astu [[kõnnitee]]lt [[tänav]]ale enne, kui saad kogu tänavast üle minna. Võid kõnniteelt vaadelda [[jalakäija]]id, kes on keset hullunud ja möirgavat [[liiklus]]t lõksu jäänud. (lk 2205)
** [[Ron Padgett]], "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206
 
 
==Luule==
<poem>
[[Mure]], sinul on nõiutud sidemed,
38. rida ⟶ 66. rida:
</poem>
* [[Juhan Liiv]], "Mure". Rmt: J. Liiv, "Luuletused", koostanud August Sang. Eesti Raamat 1969, lk 114
 
 
 
* NOTSU (''üllatunult''): Oo, tere! Ah et mis see on või? See on minu tehtud Lõks ja ma ootan, et [[Elevant]]s siia sisse lendaks.
:ELEVANTS (''kole pettunult''): Oo! (''Pärast pikka pausi''): Ikka tõesti või?
:NOTSU: Täpselt nii.
* [[A. A. Milne]], "Karupoeg Puhh". Tõlkinud [[Valter Rummel]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 143
 
 
 
* See oli suur raudlõks. Ma ei ole küll kunagi [[karu]]püüniseid näinud, aga ma kujutan ette, et need siin olid niisama suured kui karurauad või suuremadki. Need on inimeserauad, ütlesin ma endale, sest need on [[inimene|inimeste]] püüdmiseks üles pandud. Eriti ühe inimese püüdmiseks. Sest polnud mingit kahtlust, et rauad olid pandud minu jaoks.
** [[Clifford D. Simak]], "Libainimesed". Tõlkinud [[Krista Kaer]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 7
 
 
 
 
64. rida ⟶ 78. rida:
</poem>
* [[Juhan Viiding]], "George Marrow 1011. uni", kogus "Detsember"
 
 
 
74. rida ⟶ 87. rida:
</poem>
* [[Kalju Kangur]], "Must kaabu" (1978) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 80
 
 
 
* Kaisu istub mättale ja ahmib [[mustikas|mustikaid]] suhu. [[Üksildus]] ja lõksus olemise tunne tulevad peale kui [[murdlaine]]. Kes mulle selle eest aitäh ütleb, mõtleb ta. [[Töö]], mäletab ta ema sõnu. Töö kiidab tegijat. Nüüd tundub, et ema on talle pärandanud liiga suure [[vastutus|vastutustunde]], selle lõksus ta ongi.
** [[Sisko Istanmäki]], "Liiga paks, et olla liblikas". Tõlkinud Katrin Reimus. Tallinn: Virgela, 1998, lk 39-40
 
 
<poem>
Ugrilane asus odrakäki kallale, jõi [[kali|kalja]] peale, heitis siis korraga kurja pilgu [[uks]]e poole, haaras [[kärbsepiits]]a ja virutas. Miski piiksatas ning jäi vait."Mis see oli?!" küsis vennapoeg pilku tõstmata.
"Ah, mis ta ikka oli," porises ugrilane. "Va päkapiku-raibe. Palju on neid siginenud, söövad varsti [[nisu]] sootuks ära!"
Vennapoeg tõstis aeglaselt [[pea]] ning jõllitas onule otsa.
"[[Päkapikk]]!" hüüatas ta. "Päkapikk! Kas sina, onu, oled näinud päkapikke?"
"Olen," vastas ugrilane odrakäkki närides. "Alguses olid neid kõik kohad täis, aga ma olen teisi ikka püüdnud. Praegugi on [[ait|aidas]] ja [[sahver|sahvris]] lõksud üleval."
</poem>
* [[Andrus Kivirähk]], "Ugrilane". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996