Tapamaja, korpus viis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: Tapamaja, korpus viis, ehk Laste ristisõda on ameerika autori Kurt Vonnegut'i sõjavastane romaan. Kurikuulsa Dresdeni pommitamise taustal teeb peategelane Billy Pilgrim müütilisi ...
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 30. detsember 2008, kell 19:51

Tapamaja, korpus viis, ehk Laste ristisõda on ameerika autori Kurt Vonnegut'i sõjavastane romaan. Kurikuulsa Dresdeni pommitamise taustal teeb peategelane Billy Pilgrim müütilisi ajarännakuid. Ameerika sõjavangina oli Kurt Vonnegut ka ise Dresdeni pommitamise tunnistajaks.


Esimene peatükk

  • Te olite siis ju alles titad!" ütles ta.
    "Mis?" küsisin ma.
    "Te olite sõja ajal ju alles titad - lapsed, nagu need seal üleval!"
    Ma noogutasin, et see on tõsi. Me olime sõjas olnud tõesti süütud rumalukesed, lapseeast vaevalt väljas.
    "Aga niimoodi te sellest juba ei kirjuta, ega ei." See ei olnud küsimus. See oli süüdistus.
    "Mina... ma ei tea," ühmasin.
    "Noh, aga mina tean," ütles Mary. "Te teesklete, nagu oleksite te olnud mehed ja mitte titad, ja filmides mängivad teid Frank Sinatra ja John Wayne või mõni muu sileda näoga sõda armastav vastik tüüp. Ja sõda näib lihtsalt võluvana, ja nii ei tulegi neile sõdadele lõppu. Ja jälle sõdivad lapsed, nagu need seal üleval"
    Nüüd ma siis taipasin. See oli sõda, mis Maryt nii vihastas. ta ei tahtnud, et tema või kellegi teise lapsed sõjas surma saaksid. Ja ta uskus, et raamatud ja filmid on kaassüüdlased sõdade tekkimises.
    Niisiis tõstsin ma oma parema käe ja andsin Maryle tõotuse: "Mary," ütlesin ma, "ma ei usu, et ma selle raamatu kunagi lõpetan. Olen kirjutanud juba oma viis tuhat lehekülge ja kõik ära visanud. Aga kui ma selle siiski lõpetan, siis annan teile ausõna, et Frank Sinatra ega John Wayne'i jaoks seal küll osi ei leidu."
    "Teate mis," lisasin ma, "ma panen oma raamatule pealkirjaks "Laste ristisõda"."
    Sellest peale oli Mary mu sõber.
    • Sõjakaaslase naine süüdistab Dresdeni pommitamisest raamatut krijutavat autorit.
  • See on sellepärast nii lühike ja segane ja logisev, Sam, et tapatalgute kohta ei saagi midagi intelligentset öelda. Kõik ju peaksid olema surnud, et mitte kunagi enam midagi öelda ega midagi tahta. Pärast tapatalguid peaks kõik olema väga vaikne, ja alati ongi vaikne, ainult linnud ei vaiki.
    Ja mida need linnud siis ütlevad? ütlevad, mida tapatalgute kohta öelda ongi, nagu näiteks "Tsii-tsi-viit?".
    • Kurt Vonnegut jutustajana räägib enda kirjastajaga Seymour ("Sam") Lawrence'ga raamatust
  • Olen öelnud oma poegadele, et nad ei tohi mingil juhul tapatalgutest osa võtta ja et uudised vaenlase massilisest hävitamisest ei tohi neile rahuldust ega rõõmu pakkuda.
    Samuti olen neile öelnud, et nad ei läheks tööle ettevõtetesse, mis toodavad massilise hävitamise vahendeid, ja et nad avaldaksid põlgust nende suhtes, kes selliseid vahendeid vajalikuks peavad.


Kolmas peatükk

  • Billy kabinetis seinal raami sees oli palve, mis väljendas tema meetodit, kuidas edasi elada, kuigi ta ei olnud elamisest just vaimustatud.

"Issand, anna mulle
meelekindlust
leppida asjadega, mida ma muuta ei saa,
julgust
muuta asju, mida ma muuta saan,
ja tarkust
nende vahel alati vahet teha"

Asjade hulgas, mida Billy muuta ei saanud, olid minevik, olevik ja tulevik.

Neljas peatükk

  • "Te räägite, nagu ei usukski te inimeste vabat tahet," ütles Billy Pilgrim.
    "Kui ma ei oleks kulutanud nii palju aega maalaste uurimiseks," vastas tralfamadoorlane, "ei oleks mul aimugi, mida selle "vaba tahte" all mõistetakse. Olen külastanud kolmekümmend ühte planeeti maailmaruumis ning lisaks veel uurinud andmeid sajalt planeedilt. Ainult Maal kõneldakse vabast tahtest".