Aidi Vallik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
81. rida:
==="Mis teha, Ann?"===
Tsitaadid väljaandest: Aidi Vallik, "Mis teha, Ann?", Tänapäev, 2002.
 
* Isa on kodus. Istub köögis laua taga, joob kohvi, vaatab aknast välja ja mõtiskleb. Ausalt öeldes pole täna olnud just tema elu parim päev. Kõigepealt elas ta hommikul töö juures üle migreenihoo, õnneks olid ühel telleril korralikud valuvaigistid kaasas. Aga siis tuli selle virvendava nägemisega arvutiekraani vahtida, siis hüpati ninna, et ta olla soostunud kellegi liiga väikese garantiiga, siis oli vaja kõnelda kaheksa kliendiga, tegeleda hulga laenutaotlustega — see oli põrgu. Ometi tegin, mõtleb isa. On see õige? Millest üldse need kuramuse peavalud? Need on sagedasemaks läinud. Muidugi tööd on ka rohkem kui eales varem. Peaksin ikka arsti juurde minema, mõtleb ta. Aga maju olen neist peavaludest perearstile rääkinud? Tema kirjutab jälle mingid tabletid või süstid. Kuid millest see valu tuleb, ei tea keegi.
:Minu vanem tädipoeg suri ajukasvajasse, meenutab ta.
:Siis ta ei mõtle seda mõtet enam edasi. (lk 20)
 
* Isal hakkab nagu sees kripeldama. Mis kutt see on, kes ta tütart sõidutab? Muidugi, ongi ju juba aeg, et ta noormeestega suhtlema hakkab, aga... Ikkagi. Paljugi mis. Poisse on igasuguseid, teadagi, mida suur osa neist noorelt tüdrukult tahab. Oleks nüüd vaid Annul endal mõistus peas. Ja jätkuks endalgi aru kõike seda külma närviga võtta. Kätt ette panna ei saa, oma teod teeb tüdruk ise. Aga ta on ju ikkagi nii kuradi noor! (lk 20-21)
 
* [Kätlin, Pärnust:] Tegelikult on mu elu siin jumala persses. Võin niipalju öelda, et nii sitasti kui praegu pole mul iialgi kuskil läinud: ei koolis, kodus ega sõprade seltsis. Siin EI OLE normaalseid inimesi! Appi! Tahad kuulda, mismoodi näeb elu siin välja?
:Tänaval vahivad sind kõik inimesed: kes sa sihuke oled ja kust tuled. Hambaarst küsib, kes mu ema on ja miks me Pärnusse kolisime ja et kas me oleme Pärnu Kaasikute sugulased. Kõik, mis sa teed või ütled, on järgmine päev tervele linnale teada ja iga viimane kui turumutt võib sulle juurde astuda loengut pidama. Tundub, et lastevanemate koosolekud on täiesti mõttetud, sest klassijuhataja kohtab su ema vähemalt kord nädalas näiteks poes ja alati on tal midagi kurta. Muidugi on, sest nii halvasti pole ma varem eluski õppinud ja õpsidega ei saa ma siin absoluutselt läbi. Katsu saada, kui sind on täiesti vastu tahtmist topitud mingisse võõrasse väikesesse linna võõrasse kooli võõraste inimeste juurde! Selge see, et ei suuda. Melsa ütles minu kohta "ninatark", siin Kapsas ütleb "häbematu pirtsutaja". Ükski õpetaja ei salli mind. Muudkui pilluvad kildu, et "aa, Tallinnast, tulid siia uut korda kehtestama või!" Aga mina ei tahtnud ju sinna kooli minna! Mina ju ei tahtnud! (lk 27-28)
 
* [Anni isa:] Ei tea, kas Ann temaga oleks veel nõus kinno tulema? Tegelikult oleks tahtnud seda "Potterit" terve perega vaatama minna. Ema avaldas kord ka soovi seda näha. Kahju ainult natuke, et sellest just mängufilm tehti. Multikana oleks see vist palju lahedam... Isa nimelt fännib täispikki [[multifilm]]e. Terve riiul on neid täis, vahel ta vaatab ja itsitab nagu väike poiss. Tüdruk ainult häbeneb seda riiulit, peab mu harrastust napakaks ja titekaks, mõtleb isa veidi nukralt. Pole viga. Jõuab kriitilisest east välja, siis hakkab jälle selliseid ebatõsiseid asju nautima. Siis kui pole enam vaja kramplikult kõigile tõestada, et ollakse täiskasvanu. Ehk. Kui. Huvitav, milline inimene temast lõpuks kasvab? (lk 30)
 
* Uksekell. Isa kangestub korraks. Kõik, mis ta on mõelnud selle kuti kohta, kes seal koridoris praegu seisab ja (vist) pisukese pabinaga kella helistab, hoovab korraks närviliselt ja ärevalt peaajusse. Kumb pabin on suurem: kas ise kuueteistaastasena tüdruku kodu ukse taga kella helistada või isana, aga ka meesterahvana kohe-kohe kohtuda noormehega, kes loodusliku valiku seisukohast on mõneti eelistatumas olukorras (Vanus! Füüsiline vorm! Minu, MINU tütre kiindumus - äkki suurem kui minu enda vastu?)? (lk 31)
 
* [Gregori lapsepõlvemälestused:] Kuu aja pärast tõi tädi ta siia suurde koledasse majja, kus ta elama pidi hakkama, lubas vahel vaatama tulla, aga nüüd oli sellest möödas peaaegu aasta ja keegi polnud tulnud, ei isa, ei tädi. Aga poiss ootas ikka. Eriti isa. Talle tundus, et kui tuleks tema, oleks kõik teisiti: kes sind löönud on, küsiks ta ja annaks kõigile rihma, kes teda siin puudutada on julgenud. Ka kasvatajatele. Ja siis viiks isa ta koju tagasi, nad teeksid tule pliidi alla, isa jooks õlut ja teeks praekartuleid ning nad ajaksid meestejuttu. Siis ei tulekski võibolla nii väga see meelde, et ema päriselt surnud on. Aga võib-olla ei olegi? Matustele ju poissi ei viidud, isegi hiljem surnuaiale mitte. Jah, kindlasti on siis ema ka elus, nad lihtsalt elavadki edasi oma väikeses majas metsaserval, vanemad käivad laudas ja põllul tööl nagu varem ja tema ootab neid kodus ja on niiiiii hea laps. Jah, ta on nõus isegi ema asemel siga söötma, kuigi ta varem seda suurt räpast looma natuke pelgas... Nüüd ta seda siga küll enam ei kardaks. (lk 36)
 
==Intervjuud ja sõnavõtud==