Erinevus lehekülje "Marta Sillaots" redaktsioonide vahel

:Tsitaadid Eesti mõtteloo sarjas ilmunud artiklikogumikust "Kirg ja kavalus".
 
=="Kirg ja kavalus"==
Marta Sillaots, "Kirg ja kavalus". Koostanud [[Hando Runnel]]. Ilmamaa, 2012.
 
* Kõigepealt, kui [[vanemad]] lastest täisväärtuslisi individuumisid kasvatada tahavad, pidagu nad meeles, et [[laps]]ed mitte vanemate [[rõõm]]uks ilmas ei ole, et nende elul oma iseseisev [[tähendus]] ja tähtsus on. Ükski [[inimene]] ei ole teise jaoks ilmas, iga üksik [[elu]] on ainult iseenda jaoks olemas, teistega on tal ainult niipalju tegemist, kuipalju ja kui suurel mõõdul ta nendega kui seltskondline üksus kokku puutub. Sellepärast ei tohi kasvatamise juures mitte mõni kindel [[šabloon]] — hariliku keskmise inimese tüüpus vahest — juhtijaks olla; kui šablooni järgi kasvatatakse, siis on arusaadav, et šablooni-inimesed kasvavad. (lk 30, "Individualismus lastekasvatuses", algselt ilmunud Postimehes 7.-17. mai 1910)
* Üleüldiselt tuttav tõeasi on, et [[sakslane]] kunagi väljaspool rahvust[[rahvus]]t seista ei suuda. Kõik, mis teda huvitab, huvitab teda kõigepealt kui sakslast. Mis ta tunneb, seda tunneb ta kui sakslane. Ükskõik, millest sakslane kirjutab: olgu see [[filosoofia]] või teadusline[[teadu]]sline teooria, kirjutagu ta [[sport|spordi]] ja õhuvannidQõhuvannide, rahvamajanduse.[[rahvamajandus]]e, karskuse[[karskus]]e, lastekasvatuse[[lastekasvatus]]e või [[stenograafia]] üle, ikka vaatab ta aajaasja peale rahvusliselt seisukohalt: wir Deutsche... see on alati väljamineku punkt. (lk 48, "Rahvusline enesetundmus", algselt ilmunud Postimehes 02.08 ja 09.09 1911)
* Niipea kui laps kooli[[kool]]i astub, algab mitme aasta pikkune mõtteta [[tuupimine]], mille lõpul mõtlemisvõimest ainult veel riismed järele jäävad. (lk 68, "Tahtmise kasvatamise tähtsus", algselt ilmunud Päevalehes 21.02-11.03 1911)
* Ainult selle läbi, et last emakeeles[[emakeel]]es pähe õppida lastakse, mitu hammast oraval[[orav]]al ja kui vanaks tammed[[tamm]]ed ning pajud[[paju]]d kasvavad, ei õpetata teda veel loodust tundma. Ja selle läbi, et last emakeeles õppida lastakse, mitmendal aastasajal [[ristisõjad]] olid või kes kunagi Roomas paavstiks[[paavst]]iks olnud, ei õpetata teda ajaloost aru saama. Mitte keel ei ole mõõduandev, vaid koolis valitsev vaim. (lk 83, "Tahtmise kasvatamise tähtsus")
* Vanad [[egiptlased]] olid osavad muumiate[[muumia]]te valmistajad. Nad palsameerisid kooljaid nii põhjalikult, et need püsisid alal aastatuhandeid. [[Kuressaarlased]] on nupukad kadakluse[[kadaklus]]e konserveerijad. Väga vanu "kadakatüüpe" võib seal näha. (lk 101, "Vested", 1921)
* [[Betti AlveriAlver]]i kirjutusviis ei võimalda eraldada sisulist külge väliskujulisest: siin on [[kuju]] ning [[sisu]] üksainus tervik. (lk 153, "Betti Alver. Tuulearmuke", algselt ilmunud ajakirjas Eesti Kirjandus 12/1927)
* Mida ägedamalt iseseisvusaja esimese aastakümne lõpule lähenedes nõuti rahvuslikku omapära, seda teravamalt eitavale seisukohale asuti linnakultuuri ja üldse linna[[linn]]a vastu. Linna identifitseerisid "läänlusse uppumise" vastu sõdijad võõraga, linnasse suhtuti vaenulikult, linnas nähti pahede pesa, maalt tulnud terve ja puhta olluse rikkujat. (lk 190-191, "Positiivsuse probleemist Eesti iseseisvusaegses romaanis", algselt ilmunud Loomingus nr 9/1937)
* Tagantjärele vaadates peame siiski nentima, et ägedad teoreetilised sõnavõtud linna ja maa või "vurle ja matsi" vahelises võitluses pole kirjandust ennast ja selle arengut kuigi palju mõjutanud. Linnavaenuliste teoretiseerijate kiuste olid [[maaelu]] käsitlevad romaanid[[romaan]]id lugejaskonna ära tüüdanud; sooviti näha linnaelu kirjeldusi, uut olustikku - ja kirjanikud ruttasid seda tellimust täitma. (lk 194-195, "Positiivsuse probleemist Eesti iseseisvusaegses romaanis")
* Ajaromaanide linnapahede kirjeldused jätavad põlisesse linlasesse mulje, nagu oleks kirjeldatud läbi akna, väljastpoolt sisse vaadates, mitte ise sees olles; ei [[August Mälk|Mälk]] oma "Hukkumise”Hukkumise" ajastul, ei [[Mats Mõtslane|Mõtslane]] ega [[Richard Roht|Roht]] oma tendentslikes ajaromaa- nesajaromaanes, ei [[Mait Metsanurk|Metsanurk]] linnaelu käsitlevais teoseis ega [[Tammsaare]] “Tõe"[[Tõde ja õiguse”õigus|Tõe ja õiguse]]" IV jaos mõju nii usutavalt kui samad autorid maaelu kirjeldavais raamatuis. Lausa jaburatena kujutatakse “Tõe"Tõe ja õiguse”õiguse" IV köites linnainimesi (lk. 106, 177), mingite pentsikute veidrikkudena (lk. 120, 125—126), õlgu kehitama panevate põrunud peadena (lk. 262—263), kerglaste ja lapsikute nullidena[[null]]idena (lk. 319-320) joonistatakse neid ses suurteoses. Liiga hõlpus on [[linlane|linlasi]] sel viisil karikeerides olla linlase kulul maainimese kasuks positiivne. (lk 195, "Positiivsuse probleemist Eesti iseseisvusaegses romaanis")
* Programmiline [[positiivsus]] toodab ühepäevasuurusi, südame positiivsus ühes kriitilise mõistuse ja tugeva loomisvõimega kujundab unustamatuid väärtusi, mille puhul ei tarvitse muret tunda rahvuslikugi omapära pärast: see saab neile osaks iseenesest üsna loomulikel põhjustel.(lk 205, "Positiivsuse probleemist Eesti iseseisvusaegses romaanis")
* [[Naine|Naisi]] kujutades ütleb Tammsaare sageli oma suurimad [[tõde|tõed]]. Ja naisi kujutab ta väga meelsasti - meelsamini kui ehk ükski teine meie meeskirjanikest. Vist sellepärast, et ta naises näeb kaugelt rohkem kui enamik meie — ja muudegi maade — mees- kirjanikkemeeskirjanikke; ta näeb naise sisima olemuse varjatumat ja salajasemat külge, näeb seda ürgnaiselikku, seda puhtnaiselikku, mis küll sageli pole kuigi meeldiv ei naiste endi ega meestegi meelest, kuid mis ometi on ülimal määral iseloomustav naise kui naise kohta. (lk 206, "Iginaiselikust A. H. Tammsaare käsitluses", algselt ilmunud Loomingus nr 1/1938)
* Tiinast võib tema head tahet, nutikat pead ja suurt kohanemisvõimet[[kohanemisvõime]]t arvestades kujuneda edasiviiv, tiivustav ja ergutav tegur oma mehe elus ja elus üldse, temataolised võivad kasvada tollele kõrgusele, kus enam pole sooesindajaid, pole naisi ega mehi, vaid on inimesed. Karin aga tähendab ummikut[[ummik]]ut, kust ei vii välja ükski rada. (lk 219-220, "Iginaiselikust A. H. Tammsaare käsitluses")
* Aga kas võib luuletajast[[luuletaja]]st saada "tarbemeest", keda võib lõa otsa siduda? Vaevalt küll. Seepärast on hea, et autor lõpetab romaani Ekke kojutulekuga ning jätab ütlemata, mis Ekkest edasi sai. Mitte sellest pole ta jutustada tahtnud, vaid armastuse[[armastus]]e mitmepalgelisest imest, mille lätteks on naise süda, kust see oma kiiri heidab mehe teedele, pannes teda tegusid tegema või neid tegemata jätma - selle järgi, missugusest puust see mees on tahutud. (lk 226, "Naiskujude ülesandest [[August GailitiGailit]]i romaanis "[[Ekke Moor]]", algselt ilmunud väljaandes "Ammukaar I" 1942)
* Inimene võrsub kodumullast, juurdub sugukonna ja tõu veres, kaevab aja õhkkonnas; loova isiku toodangut hinnates tuleb neid tegureid arvesse võtta: rassilised ja sugukonnalt päritud omadused määravad looja iseduse põhitooni, lapsepõline [[kodu]] kujundab [[temperament|temperamendi]], kalduvused ja [[ilmavaade|ilmavaate]], [[aeg]] annab esialgse tegutsemissihi ja eneseväljendusvahendid.
:Koduõhkkonnas valminud iselaadi on raske ümber kujundada, tõuomadused pole üldse hüljatavad, kõige lõdvem on side ajaga - pole ju aeg ise mingi püsiv mõiste —, iga uue hommikuga saab homsest täna ja tänasest eile. Vaimutööline ripub ajast sagedasti ainult tegevuse algul, hiljem annab tema ajale rohkem kui aeg temale. (lk 233, "[[August KitzbergiKitzberg]]i toodang. Kitzbergile seitsmekümnendaks sündimise päevaks" - algselt raamatuna Tartu: Noor-Eesti, 1925)
* Kahekordselt hinnata tuleb selle töö saavutusi, kus nagu Tammsaare juures peaaegu kogu vormitöö toimub seespool, alateadvuslikus saamis- ning poolteadlikus valmimisprotsessis. Tammsaare ei kuulu, nagu näiteks [[Tuglas]], kannatlikkude [[viimistlus|viimistlejate]], innukate paberi kallal nokitsejate kilda; tema teosed[[teos]]ed valmivad vaimus, küpsevad siseilmas, et siis ahne kiirusega paberile fikseeruda. Selline töötamisviis jätab teosele paiguti mingi lõpuni viimatuse jume; sel kombel tekkinud teosed mõjuvad aga ühtlasi otsekohesemalt ja vahenditumalt kui põhjalikult ja hoolikamalt viimistletud tooted. (lk 373, "A. H. Tammsaare looming", algselt raamatuna Tartu: Noor-Eesti 1927)
* Tammsaares endas näib juba loomult olevat nii palju eesti maamehe visadust[[visadus]]t (ideesse kiindumuses), kohmakat iseteadvust[[iseteadvus]]t ja isepäinis olla tahtmist, mõtiskleja rahu ning tasakaalu, et need rahvuslik-raskepärased iseloomujooned väljenduvad paratamatult ka tema toodangus. Kuid Tammsaare toodang tervikuna võetult peegeldab sama suurel määral ka praeguse eesti rahva hää osakese "vurleiseloomu", mitte milleski juurduva, minevikutraditsioonideta kultuurilise tõusikluse[[tõusiklus]]e, üleöö maainimesest linlaseks "arenenu" kerglaselt hellikut iseteadlikkust, naeruväärsuseni ulatuvat vaimlist alpust ühes seesmise vaimu- ja kultuuriõõnestusega, püüet välise läikega pimestada. (lk 383, "A. H. Tammsaare looming")
* Seni kui inimene on mõtleja olend, vajab ta vaimu paratamatult; kui ta ajuti tõstabki vaimu[[vaim]]u vastu mässu, siis selgub hiljem ometi, et ta on võidelnud vaid teatava suuna, mitte vaimu enda vastu: igasugune "lahtimõtestamine" on lõplikult ikka ainult "edasimõtestamise" algus. (lk 441, "[[Hugo Raudsepp]]", algselt ajakirjas Looming nr 4/1936)
 
==Välislingid==
26 313

muudatust