Elfriede Lender: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Elfriede Amanda Lender''' (sünninimi Elfriede Meikov, teised nimekujud: Elfriide Lender, Elfriide Amanda Lender; (19. mai 1882 Tallinn – 10. aprill 1974 Stockholm) oli eest...' |
|||
6. rida:
* Siin [[Rootsi]]s ma ei saa olla õige vanaema: elame lahus, ja nendel vähestel silmapilkudel, kus koos viibime, ei jõua rääkida lastele nende pärismaast ja kodust, selleks peab olema aega, vastav ümbrus ja vastav meeleolu. Mul on kahju oma väikestest, kellel pole midagi oma, isegi mitte lapsepõlvemälestusi, sest et need on saadud ja saadakse võõral maal, võõralt rahvalt ja võõras keeles. (lk 6)
* Üks rahasaamise võimalus, millest ema kõneles, jättis mulle sügava mulje ja vaevas mind kaua. Nimelt koguti oma kust. Õues seisis tünn, seda pidid kasutama kõik. Ka nendel tädiga olnud oma tünn ja tädi andnud kõva käsu, et tilkagi ei tohi kaduma minna, sest vabrik maksis tünnitäie eest 3 kopikat. Ema sõnade järgi kasutanud vabrik vedelikku kalevi puhastamiseks (õieti küll värvimiseks, sest sünteetiline indigo oli veel leiutamisel). (lk 8-9)
* Katsikul käimise komme oli vist levinud maalt linna "väikebürgerite" sekka, kelle kihti ka minu vanemad kuulusid. Vahe oli ainult selles, et linnakombe kohaselt oli peenem katsikule tulla mitte riisipudru ja pannkookidega, vaid kollase safranikringli või koogiga (sõna tort oli meie ringkonnas tundmatu, kuulsin seda alles paarkümmend aastat hiljem). Katsikule, see tähendab vastsündinud lapse ema külastama tulid tema lähemad sõbrannad, kuid ainult abielunaised, tüdrukud ja mehed katsikul ei käinud. (lk 12)
* Toompeal elasid ainult krahvid, parunid ja nende kojamehed, keda aga ei nimetatud selle nimega, vaid hüüti "Hausaufseher" (majaülevaatajad). Nad püüdsid igati oma välimuses, käitumises ja liigutustes sakste "väärikust ja hoiakut" järele aimata. Meie kojamadam pr. Steinberg (neid tituleeriti alati proua ja härra, mina hakkasin hüüdma teda "tante Tembi" ja selleks ta meile siis ka jäi) nägi välja täpselt nagu Ungru krahvinna. Mõlemad kandsid musta tanu (Spitzenhaube) ja musta kleiti, nii et esimese pilguga ei saanud ütelda, kes on kes. Pealegi tuletas pr. Steinberg oma meeldiva välimusega ja väärika sirge hoiakuga enam meelde daami kui kojamadamit. Ainult tänaval tundsid ära kojamadameid, sest nad ei kandnud kunagi kübarat nagu "saksad", vaid musta peenest lõngast heegeldatud rätikut (mis meenutas haapsalu rätikut), mõnikord ka siidrätti. (lk 13)
74. rida ⟶ 73. rida:
naisperel oli auto kasutamine keelatud. (lk 226)
* Unustamata mulje jättis ka avamisball ״Estonia” kontserdisaalis õhturiietuses osavõtjatega. Eriti paistis silma ja teenis ära talle avaldatud kiidusõnu advokaat Peedi proua. Tal oli ilus kuju ja hea maitse. Kuna ta oli hea võimleja ja tantsija, siis seisatas rida inimesi, et vaadelda teda tantsupõrandal. Korraga kuuldus tasane turtsatus minu selja taga. Pöördusin ümber, nägin ka oma abikaasa vihast välkuvaid silmi, mis olid suunatud tantsijaile ja nägin proua Peeti mööda hõljumas partneriga, kes hüples ta kõrval, seljas värviline "pintsakupaar", püksid alt kokku pigistatud klambritega, mida jalgrattasõitjad kasutavad sõidu ajal. Nähtavasti oli härra sõitnud pidule jalgrattaga ja unustanud klambrid pükste külge. (lk 236)
==Välislingid==
| |||