Elfriede Lender: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
23. rida:
* Juhatajannaks (vahepealne lüli direktori ja õpilaste vahel) oli neli esimest aastat krahvinna Buxhoevden. Ta oli väga vana ja range. Peitsime endid uste taha, et jälgida ta liikumist koridoris, kus ta tihti kõndis, et õpilased talle vastu tulles reveransse teeksid. Seda ta saavutas tõepoolest, et need olid ilusad ja korralikud ja ma pole kunagi pärastpoole näinud tütarlapsi nii graatsilisi "knikse" tegemas. Ta käis ka tihti tunde pealt kuulamas. Ikka oli tal käsitöö sõrmede vahel ja ma aina imestasin, et ta kanged sõrmed nii ilusat pitsi suutsid heegeldada. Tundide ajal avas ta suu ainult selleks, et ütelda neile, kes küünarnukke laual hoidsid: "Küünarnukid laualt!" (lk 40)
* Kostivere mõisa kohta kuulsin lapsepõlves tihti, et pole see mõis suurt midagi, põldudel pole ju viga, aga näe, metsa pole, ainult sooheinamaatükid. Parun ostis küll 10-12 versta mõisast eemal tüki metsa, et puid saada, aga vea neid sealt kaugelt. Ja karjamaad pole kah, puhas kivipuru ja see rohukamar, mis kevadel peale tuleb, kõrbeb suvel täiesti tolmuks, ega urge ikka karjamaa pole, vea aga loomadele toitu ette. Mind piinas sõna "urge". Kui küsisin, sain vastuseks: "Näe, seal ta on" või siis: "Urge on urge." Meie "urge" oli õige suur lagendik, ei mäleta seal ühtki puud ega põõsast. Seal oli hulk auke, suuremaid ja väiksemaid, täis paekivipuru. Mõni auk oli õige suur, kevadeti vett täis ja sealt püüti isegi hauge. Suveks aga kuivas kõik ära. (lk 49)
* Mis veel enam sundis urget armastama, oli jõgi, mis urke servalt mööda voolas. Teisel pool urget, vastu mõisa, oli vesiveski, seal oli pais ja allpool paisu voolas vesi pikkamööda, jõgi oli madal, võisime jalgupidi jões käia, vesi ei ulatunud kunagi üle põlvede. Jõepõhi oli kivine, kuid selge ja puhas, võisime sulistada tundide kaupa vees ja püüda kalu. Kõige enam sai lutse, need elutsesid lamedate kivide all. Juhtus, et saime ka havipoja kätte. Püüdsime tavalise kahvliga, mille kalale lihtsalt selga lõime. (lk 49)
* Ristiema kohus oli kinkida lapsele ristimiskleit ja hõbedane teelusikas, kuna suurema dessert- või "pudilusika" annetas ristiisa. See "kohustuslik" kink ehk oligi ristiisade muretsemise raskuste põhjuseks. Seesugune lusikas maksis üle kahe rubla, kuna töölise päevapalk oli 80 kopikat - 1 rubla. (lk 66)
* Pruudil pidi tingimata olema valge kleit ja mida pikema slepiga, seda uhkem. Tuli ette juhtumeid, kus pruudil oli värviline kleit, enamasti helesinine, kuid seda ei loetud kombekohaseks, veel enam - leiti, et pruut ei julge ennast riietada valgesse, mis "puhtuse ja neitsilikkuse" sümbol. Vähegi korralikul kiriklikul laulatusel pidid olema ka pruutneitsid, kõige vähem neli, kaks pruutpaari ees ja kaks taga. Uhkemates pulmades tõusis see arv kuni kaheteistkümneni. Pruutneitsidel pidid olema ühte värvi kleidid, oli lubatud ka roosad või helesinised. Kuid kandvama osa väljaminekuist oli sunnitud tegema peiupoiss. Tema pidi palkama "kaleši", sõitma oma neitsile järele ja muretsema talle lillekimbu, mis võis koosneda ainult valgetest või kreemivärvilistest roosidest, ümbritsetud pitsiäärelise paberimansetiga. (lk 66-67)
* Ka matustel oli oma kord. Leinaloori suuruse järgi otsustati lähemate sugulaste leina sügavust ja ka sugulust; mõni leinaloor ulatus peaaegu maani. Kuid kaugematel sugulastel ei olnud sünnis riietuda "sügavasse
leina", nemad leppisid üsna lühikese looriga, mis tõmmati näo ette, või jälle ainult musta peakattega, millele kinnitati mõni krepist sleif või rosett. Alla kaheteistaastaste laste leinavärv oli valge, tüdrukuile seoti ümber must "šärpe" ja juustesse palmiti vastavalt kas mustad või valged paelad. Kuna selleealised poisid kandsid enamasti madruseülikondi, siis olid ka nendel valged madrusepluusid, kuid musta kraega, tavalise sinise asemel. Leeritamata tütarlapsed leinaloori ei kandnud. (lk 67)
| |||