Elfriede Lender: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
46. rida:
* Esimest suurt koosolekut mäletan hästi. Oli teada, et saalis viibib ka isikuid, kes ei poolda eestlasi ja kardeti, et vaidlused võivad minna õige ägedaks. Kavas olid algul mõned lühemad kõned ja seletused, pealootus aga pandi Konstantin Pätsi kõnele. Tema kohta räägiti, et ta on haruldaselt hea kõnemees. Saalis tehti väiksemaid tähendusi eelmiste kõnede puhul, siis tekkis korraga vaikus. Tagant saalinurgast lähenes Konstantin Päts, astus laua taha, seisatas ja vaikis tükk aega. Siis ütles: "Austatud koosolijad..." ja vaikis jälle, siis jälle üks sõna, vaikis jälle... Võib-olla olid need sekundid, mulle tundusid nad aga igavikuna. Hakkasin kartma, et Päts ei saagi oma kõnega hakkama. Panin käed kokku ja ütlesin: "Oh, Jumal, ta ei saa rääkida!" Proua Päts vastas rahuliku häälega: "Ta hakkab ikka nii peale, kogeleb ja siis läheb." Ja tõesti, see läks, kõne voolas ja mõjus nii, et saalipõrand peaaegu oleks lõhestunud maruaplauside ja jalatrampimiste all. Pärast koosolekut ütles mulle mu abikaasa: "Konstantin tegi hästi, seekord on vist kõik kõhklejad ka meie poolt." Mulle oli see kõne esimene tõelise oraatori kõne, elav, ilmekas, teda oleks võinud kuulata lõpmatuseni. Ja mina olin niisuguse kõnemehe pärast värisenud! (lk 130)
* Kui nägime mõnda saksa prouat või preilit vastu tulevat, kõnelesime omavahel valjusti eesti keelt, et vastutulija kuuleks ja aru saaks, mis keel see on. Kui mitu korda nägime imestust vastutulijate nägudel, mitmed pöördusid ümber, et neid imelikke isikuid veel kord silmitseda. Paaril korral kuulsin sõna "Jungesten". Ka saksa kauplustes küsisime kaupa eesti keeles. Neiuna olin Stude kaupluses käies alati küsinud saksa keeles. Kuna linn oli väike, ostjad enam-vähem tuntud, siis vaatas müüja mulle imestades otsa, kui küsisin eesti keeles. Ta vastas saksa keeles, ma kordasin eesti keeles. Vaikides pakkis ta kauba ja ulatas mulle. Kui aga ka järgmisel korral küsisin eesti keeles, sain vastuse ka samas keeles. Mõne aja möödudes olid vist kõik linnas teadlikud, et ka eesti keel võib seista teiste keelte kõrval. Selle läbiviimiseks oli vaja julgust ja kartmatust, ega see olnud kerge noorele tütarlapsele või naisele, sest igas demonstratsioonis on ju ka oma jagu häbematust, mida noored naised pelgavad. (lk 142)
* Oli vaja arutada üldisi küsimusi, nendest kõige tähtsamaks oli õppekeele küsimus. Tartus oli aasta tagasi asutatud emakeelne gümnaasium, mille juhatajaks oli Peeter Põld. Küsimust arutasime kaua ja põhjalikult, võtsime endale veel mõni päev järelemõtlemiseks, et siis uuesti kokku tulles teha otsus. See oli üksmeelne, õppekeeleks tuleb võtta vene keel, kuid kavasse võtta ka emakeele tunnid. Põhjused olid järgmised: 1. Tallinn ei ole Tartu. Viimase ümbruses asuvad jõukad talud, nende lapsed võivad haridust saada emakeeles, sest peale kooli lõpetamist ei ole nad sunnitud kohe tööle hakkama, asutistes aga nõutakse vene keele oskust. Tallinna ümbruse elanikkond on enamikus kehv, nende püüd on lühima aja ja vähima rahakuluga lastele anda võimalust leivateenistuseks. 2. Kui õppekeeleks on eesti keel, siis läheb üks kuni kaks aastat lisaks, et kõike uuesti ümber õppida vene keeles, sest eksamid tuleb ju teha riigikeeles, see nõuab jälle enam kulu. 3. Kui kool on emakeelne, oleks lõpetajad sunnitud tegema lõpueksamid mõnes avalikus koolis, võõras ümbruses võõraste eksamineerijatega. Kui õppekeeleks on riigikeel, oleks aga lootusi, et oma kooli õpetajail oleks õigus eksamineerida õpilasi "deputaadi" juuresolekul, mis oleks eksamineeritavaile vähem segav. 4. Tartus saab hõlpsasti õpetajaid, kes oskavad hästi emakeelt, juba üliõpilaste seast, kelledel avaneb seega ka teenistusvõimalus. Tallinnas ei leidu õpetajaid, kes oleksid võimelised õpetama aineid emakeeles, kuna pealegi puuduvad emakeelsed õpperaamatud ja õppeabinõud. (lk 168-169)
* Konstantin Päts oli kindel eestlane, kuid ma pole kunagi kuulnud, et ta prohvetina oleks noominud neid, kelle rahvustunne oli loid, ta ainult konstateeris, et eesti soost linnainimesed häbenevad kõnelda eesti keelt, neid tuleb juhtida õigele teele. Ja seda ta tegi kindlalt oma "Teatajaga", mille ilmumine kadakate seas tõelise revolutsiooni tekitas. (lk 176)
* Külas olles istus ta alati meeste sekka ja hakkas elavalt juttu vestma. Kuna ta jutt oli ikka huvitav ja täis tuld, siis astusid ka naised lähemale, et teda kuulata, kuid hoidku, kui mõni neist meeste jutule oma sõna sekka poetas. Ta vaatas sellisele segajale lahkelt naeratades otsa, silmis niisugune kelmikas-irooniline vaade, suunurgas kerge värin, justkui tahaks ütelda, et noh, mida nüüd niisugune ka teab, nalja võid sa ju oma vahepistetega teha, kuid su koht on ikkagi seal, kus meeste juttu ei aeta. Samasugune pilk ja joon suu ümber tekkisid ka siis, kui kiideti mõne naise ettevõtlikkust aladel, mis viisid naise tavalistest kodustest askeldustest üldkasulikule seltskondlikule tegevusele. Ta silmad naersid, suunurgad tõmblesid, kuid ta ei haavanud naist ühegi sõnaga. Naised omalt poolt tundsid ka nagu instinktiivselt, et ta neid meestega üheväärseks ei pidanud, ning ei olnud temaga nii vabad nagu ta venna Voldemariga, kes oli sõna tõsises mõttes kõigile seltsimeheks, nii meestele kui naistele ja kelle juures meil naistel polnud tunnet, et tehakse vahet. (lk 176)
* Hiljem, Vabariigi ajal, oli Konstantin Päts muutnud oma arvamist ja vaateid naise kohta, ta näis olevat veendunud, et on olemas ka naisi, kes ühes meestega võivad töötada ja võistelda igas töös ja igal alal. Mu isiklik arvamine on, et selles suhtes etendas suurt osa ta vennanaine Johanna, meie tuntud naistegelane. Konstantin Päts austas teda väga, ta tsiteeris sagedasti ka mulle Johanna arvamist ja ütlusi. (lk 177)
* Konstantin Päts oli kergesti vaimustuv mõnest mõttest, ja kui illusioonid purustati, tekkis ta näole lapselik süütupettunud kurb ilme. Mul on elavalt silmade ees järgmine pilt: Pätside perekond oli meil talus külas. Jalutasime väljas, käisime ka karjalaudas. Konstantin Päts oli enesele äsja ehitanud uue toreda lauda, millest ta ise oli vaimustuses ja hakkas seda kirjeldama. Järsku katkestas mu abikaasa ta jutu vahelehüüdega: "Mis sa veel seletad! Paned sajad tuhanded loomade elamule, ise aga elad onnis. Kas see kellegi riigivanema maja, mis sul on? Sul on kohustusi välismaalaste vastu, pole aga õiget tubagi, kus neid vastu võtta!" Pätsi vaimustatud ilme kadus, ta lõi silmad maha, suunurgad lõdvenesid, ta vaikis ja sorkis tasakesi kepiotsaga liivas. Tundsin talle nii kaasa, et hakkasin oma abikaasat noomima, et ta meie külalise vaimustusele nii ränga hoobi andis. Konstantin Päts aga ütles mõneajalise vaikimise järel: "Sul on õigus." Ja ta tuju oli jälle hea. (lk 178-179)
| |||