Elfriede Lender: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
52. rida:
* Konstantin Päts oli kergesti vaimustuv mõnest mõttest, ja kui illusioonid purustati, tekkis ta näole lapselik süütupettunud kurb ilme. Mul on elavalt silmade ees järgmine pilt: Pätside perekond oli meil talus külas. Jalutasime väljas, käisime ka karjalaudas. Konstantin Päts oli enesele äsja ehitanud uue toreda lauda, millest ta ise oli vaimustuses ja hakkas seda kirjeldama. Järsku katkestas mu abikaasa ta jutu vahelehüüdega: "Mis sa veel seletad! Paned sajad tuhanded loomade elamule, ise aga elad onnis. Kas see kellegi riigivanema maja, mis sul on? Sul on kohustusi välismaalaste vastu, pole aga õiget tubagi, kus neid vastu võtta!" Pätsi vaimustatud ilme kadus, ta lõi silmad maha, suunurgad lõdvenesid, ta vaikis ja sorkis tasakesi kepiotsaga liivas. Tundsin talle nii kaasa, et hakkasin oma abikaasat noomima, et ta meie külalise vaimustusele nii ränga hoobi andis. Konstantin Päts aga ütles mõneajalise vaikimise järel: "Sul on õigus." Ja ta tuju oli jälle hea. (lk 178-179)
* Hiljem sain ka teada ühe põhjuse, miks paljud, kes kevadel soovisid oma lapsi tuua minu kooli, olid mulle truudust murdnud. See oli minu noorus, vanemad löönud kõhklema, kas ma oma ülesandega toime tulen. Sain nendest ka aru, ma olin nendele tundmatu, mu välimus laskis mind paista veel nooremana kui ma tegelikult olin. Juba kevadel olin saanud mõnelt emalt tähendusi oma nooruse kohta. Ja kuna ma sellega rahul polnud, otsustasin oma välimust "parandada". Tellisin endale vene ajakirjas "Niva" ilmunud moepildi järgi musta vormikleidi "keskealisele daamile". Ka hakkasin näpitsprillide asemel kandma sangadega prille. (lk 182-183)
* Kuberner saabus [kooli avaaktusele] ja kohe algas "moleben", s.t. jumalateenistus vene õigeusu kombe kohaselt. Selle ilustamiseks olin palganud ühelt vene kirikult koori. Teenis preester Aleksander Grivtsov, ta oli minu vana tuttav ja teadsin, et ta pole maruvenelane. Kui teenistus lõppenud ja diakon käe veekausi järele välja sirutas, et õnnistada hoonet ja selles olevaid isikuid, olin veidi ehmunud. Toiming on ühenduses risti suudlemisega ja mäletasin koolipõlvest, et esimesena suudleb risti kuberner ja teisena juhataja. Kõhklesin, mida teha. Siis aga leidsin, et kuna õpilaste seas on ka veneusulisi, kes ehk võiksid leida, et olen nendele võõras, kui ei suudle risti, siis järgnesin kubernerile. Oli hea meel, kui pärast kuulsin, et minu sammu polnud ükski koosolijaist hukka mõistnud. (lk 186)
polnud ükski koosolijaist hukka mõistnud. (lk 186)
* Pärast 1905. aastat oli moes arutada kasvatusküsimusi, olnut arvustati kõvasti, nõuti õpetajaile ja õpilastele suuremat vabadust tööde läbiviibimisel jne. Tallinna vene õpetajad palusid pealinnast professoreid ja dotsente loenguid pidama. Leiti, et oleks tungiv vajadus näitliku õppeviisi järele, külastada vabrikuid, tutvuda talumajandusega, teha ekskursioone väljaspoole oma linna. Meile mõjusid need kõned väga, olime ju noored, püüdsime tuua kooli uuendusi, kuidagi eralduda kroonukavadest. Minu kooli kava erines juba niikuinii riigi tütarlastegümnaasiumi omast. Näiteks õpetati meil matemaatikat ja füüsikat poeglaste-gümnaasiumi kava ulatuses, ka oli meil kuuendast gümnaasiumiklassist peale kavas ladina keel. Juba kooli asutamisel tüürisin oma kooli kava poeglaste koolide omadega ühtlustamise poole, nii et lõpetajad oleks olnud võimalus pääseda vahetult edasi ülikooli. (lk 195-196)
* Gümnaasiumi avades ei kavatsenud ma õpilaste vormiriietust sisse seada, ei soovinud seda ka vanemad. Oli mingi tungiv soov erineda kõigest, mis oli "kroonu". /---/ Siis hakkas ka osa lastevanemaid pooldama koolivormi, olgugi et teine osa ikkagi vastu seisis. /---/ Seadsime juba aasta hiljem sisse koolivormi. Arutasime kaua vormivärvi. Pruun, sinine, roheline olid juba teistel, hall oli kroonugümnaasiumi viimase klassi õpilastel, seega jäi ainult punane värv. Otsustasime võtta Johann Faberi pliiatsi värvitooni, tumepunaka-lillaka, mis jäigi E. Lenderi gümnaasiumi vormivärviks. Kaheksas klass aga sai endale lilla kleidivärvi. (lk 196)
59. rida ⟶ 58. rida:
* Eriti rasked olid esimesed sammud [linnapea abikaasana], kus ma ainukese eestlasena pidinilmuma tundmatusse ringkonda, mis koosnes peamiselt vene kõrgemate ametnike naistest ja mõnest üksikust saksa aadliku või pangajuhataja prouast. Kuulusime kõik sama riigi alla, kuid seltskondlikult jagunes elanikkond kolme ossa: eestlased, sakslased ja väike kogu venelasi, kes omakorda jagunesid veel kolme gruppi: ametnikud, kaupmehed ja sõjaväelased. Iga grupp elas omaette elu, ei tulnud meil eestlastel ettegi, et oleme "venelased", veel vähem tuli seda ette sakslastel, kes pealegi tundsid endid teistest rahvustest üle olevat. Eestlaste ja venelaste vahel olid siiski mõned sidemed olemas, käidi vastastikku heategevail pidudel, sobitati ka mõni perekondlik tutvus isikutega, kellega oli ühiseid huvisid, sakslased aga elasid täitsa isoleerituna. Ei tea ühtki eesti perekonda, kes oleks sakslastega perekondlikult läbi käinud, kadakad välja arvatud. Mina ja minu abikaasa saime üldiselt sakslastega päris rahuldavalt läbi, kuid kunagi pole ükski saksa proua palunud mind külla või külastada tema vastuvõtupäevi. (lk 212)
* Linnas oli kaunike kogu suuremaid ja väiksemaid ärisid, kuid ühelgi polnud valget kübarat. Siis alles sain aru vene daamide hädaldamisest, et selles provintsikolkas ei leia midagi, mida vajad, et alati oled sunnitud sõitma pealinna ja see teeb elu kalliks provintsis asuvaile kõrgemaile ametnikele. Olin kuulnud, et juudi modistid õeksed Straussid on linna parimad, kuid kohutavalt kallid. Astusin nende ärisse Kullasepa tänaval. Jah, neil oli küll üks (!) valge viltkübar. Vähese otsimise järel toodi see küll välja, kuid oli teine kauasest seismisest muutunud kohati veidi kollaseks. Õeksed kaebasid, et selliseid asju ostetakse vähe, selletõttu ei saa pidada suuremat ladu. Lubasid paari tunniga ära puhastada. Ühtlasi tõid välja suure lehvikutaoliselt korraldatud jaanalinnusule ja leidsid, et kui see moele vastavalt üle kübara laotada, siis polegi näha, et kübar on laos seisnud. Vaidlesin vastu, et ei saa teha nii suuri väljaminekuid. Sõna lausumata toodi veel välja pikk jaanalinnusulgedest boa ja öeldi: "Kui te veel selle boa õlgadele võtate, olete elegantseim daam kellaviieteel." Ma naersin, kuid õeksed jätkasid: "Me teame, et linnapea palk pole suur, kuid linnapea proua peab ilus olema. Anname teile need asjad sisseostuhinnaga, neid on niikuinii raske maha müüa." Hind polnud tõesti kõrge. Niisiis lahkusin Straussi ärist "Straussidega" kübaral ja "Straussidest" boaga. (lk 216)
* Umbes Esimese maailmasõja algul muretseti nimelt kubernerile auto. Proua oli ilma mehe teadmata saatnud autojuhi turult kartuleid ostma. Tagasisõidul oli auto uks lahti põrganud, kartulikott oli välja kukkudes lõhkenud ja kartulid hakanud mööda nõlvakut alla veerema. See oli rahvale suureks naljanumbriks, sellest ei unustatud edasi rääkida. Korostovets oli oma naisele pahane, nii et ka edaspidi tuletas seda juhtumit meelde ja naisperel oli auto kasutamine keelatud. (lk 226)
naisperel oli auto kasutamine keelatud. (lk 226)
* Unustamata mulje jättis ka avamisball ״Estonia” kontserdisaalis õhturiietuses osavõtjatega. Eriti paistis silma ja teenis ära talle avaldatud kiidusõnu advokaat Peedi proua. Tal oli ilus kuju ja hea maitse. Kuna ta oli hea võimleja ja tantsija, siis seisatas rida inimesi, et vaadelda teda tantsupõrandal. Korraga kuuldus tasane turtsatus minu selja taga. Pöördusin ümber, nägin ka oma abikaasa vihast välkuvaid silmi, mis olid suunatud tantsijaile ja nägin proua Peeti mööda hõljumas partneriga, kes hüples ta kõrval, seljas värviline "pintsakupaar", püksid alt kokku pigistatud klambritega, mida jalgrattasõitjad kasutavad sõidu ajal. Nähtavasti oli härra sõitnud pidule jalgrattaga ja unustanud klambrid pükste külge. (lk 236)