Elfriede Lender: erinevus redaktsioonide vahel

* Gümnaasiumi avades ei kavatsenud ma õpilaste vormiriietust sisse seada, ei soovinud seda ka vanemad. Oli mingi tungiv soov erineda kõigest, mis oli "kroonu". /---/ Siis hakkas ka osa lastevanemaid pooldama koolivormi, olgugi et teine osa ikkagi vastu seisis. /---/ Seadsime juba aasta hiljem sisse koolivormi. Arutasime kaua vormivärvi. Pruun, sinine, roheline olid juba teistel, hall oli kroonugümnaasiumi viimase klassi õpilastel, seega jäi ainult punane värv. Otsustasime võtta Johann Faberi pliiatsi värvitooni, tumepunaka-lillaka, mis jäigi E. Lenderi gümnaasiumi vormivärviks. Kaheksas klass aga sai endale lilla kleidivärvi. (lk 196)

* V[oldemar]. Päts oli ümbritsetud õpetajaist ja õpilasist ning jagas nendele seletusi ja õpetusi, kuidas käituda Soomes ja soomlastega. Mulle jäi eriti meelde, et ei tohi kõnelda vene keelt, sest soomlased ei salli venelasi. Ta pöördus meie üksikute venelaste ja muulaste poole ja ütles, et kõneldagu prantsuse keelt või õpitagu eesti keeles ära sõnad ja laused, mis Soomes võiksid tarvis minna. Muide, saimegi Helsingis tunda, et V. Pätsil oli õigus. Üks meie venelastest, kes oli seda vene tüüpi, et polnud võimeline omandama ühtki võõrkeelt, ütles tänaval midagi oma kaaslasele. Kuulsime kohe meie selja taga "perkelen ryssä". Seal tuli viinastunud soomlane meid vihaselt põrnitsedes. (lk 197)

* Linnas oli kaunike kogu suuremaid ja väiksemaid ärisid, kuid ühelgi polnud valget kübarat. Siis alles sain aru vene daamide hädaldamisest, et selles provintsikolkas ei leia midagi, mida vajad, et alati oled sunnitud sõitma pealinna ja see teeb elu kalliks provintsis asuvaile kõrgemaile ametnikele. Olin kuulnud, et juudi modistid õeksed Straussid on linna parimad, kuid kohutavalt kallid. Astusin nende ärisse Kullasepa tänaval. Jah, neil oli küll üks (!) valge viltkübar. Vähese otsimise järel toodi see küll välja, kuid oli teine kauasest seismisest muutunud kohati veidi kollaseks. Õeksed kaebasid, et selliseid asju ostetakse vähe, selletõttu ei saa pidada suuremat ladu. Lubasid paari tunniga ära puhastada. Ühtlasi tõid välja suure lehvikutaoliselt korraldatud jaanalinnusule ja leidsid, et kui see moele vastavalt üle kübara laotada, siis polegi näha, et kübar on laos seisnud. Vaidlesin vastu, et ei saa teha nii suuri väljaminekuid. Sõna lausumata toodi veel välja pikk jaanalinnusulgedest boa ja öeldi: "Kui te veel selle boa õlgadele võtate, olete elegantseim daam kellaviieteel." Ma naersin, kuid õeksed jätkasid: "Me teame, et linnapea palk pole suur, kuid linnapea proua peab ilus olema. Anname teile need asjad sisseostuhinnaga, neid on niikuinii raske maha müüa." Hind polnud tõesti kõrge. Niisiis lahkusin Straussi ärist "Straussidega" kübaral ja "Straussidest" boaga. (lk 216)

* Umbes Esimese maailmasõja algul muretseti nimelt kubernerile auto. Proua oli ilma mehe teadmata saatnud autojuhi turult kartuleid ostma. Tagasisõidul oli auto uks lahti põrganud, kartulikott oli välja kukkudes lõhkenud ja kartulid hakanud mööda nõlvakut alla veerema. See oli rahvale suureks naljanumbriks, sellest ei unustatud edasi rääkida. Korostovets oli oma naisele pahane, nii et ka edaspidi tuletas seda juhtumit meelde ja naisperel oli auto kasutamine keelatud. (lk 226)