Elfriede Lender: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
57. rida:
* V[oldemar]. Päts oli ümbritsetud õpetajaist ja õpilasist ning jagas nendele seletusi ja õpetusi, kuidas käituda [[Soome]]s ja soomlastega. Mulle jäi eriti meelde, et ei tohi kõnelda vene keelt, sest [[soomlased]] ei salli venelasi. Ta pöördus meie üksikute venelaste ja muulaste poole ja ütles, et kõneldagu prantsuse keelt või õpitagu eesti keeles ära sõnad ja laused, mis Soomes võiksid tarvis minna. Muide, saimegi Helsingis tunda, et V. Pätsil oli õigus. Üks meie venelastest, kes oli seda vene tüüpi, et polnud võimeline omandama ühtki võõrkeelt, ütles tänaval midagi oma kaaslasele. Kuulsime kohe meie selja taga "perkelen ryssä". Seal tuli viinastunud soomlane meid vihaselt põrnitsedes. (lk 197)
* Eriti rasked olid esimesed sammud [linnapea abikaasana], kus ma ainukese eestlasena pidin ilmuma tundmatusse ringkonda, mis koosnes peamiselt vene kõrgemate [[ametnik]]e naistest ja mõnest üksikust saksa aadliku või pangajuhataja prouast. Kuulusime kõik sama riigi alla, kuid seltskondlikult jagunes elanikkond kolme ossa: eestlased, sakslased ja väike kogu venelasi, kes omakorda jagunesid veel kolme gruppi: ametnikud, [[kaupmehed]] ja [[sõjaväelased]]. Iga grupp elas omaette elu, ei tulnud meil eestlastel ettegi, et oleme "venelased", veel vähem tuli seda ette sakslastel, kes pealegi tundsid endid teistest rahvustest üle olevat. Eestlaste ja venelaste vahel olid siiski mõned sidemed olemas, käidi vastastikku heategevail pidudel, sobitati ka mõni perekondlik tutvus isikutega, kellega oli ühiseid huvisid, sakslased aga elasid täitsa isoleerituna. Ei tea ühtki eesti perekonda, kes oleks sakslastega perekondlikult läbi käinud, kadakad välja arvatud. Mina ja minu abikaasa saime üldiselt sakslastega päris rahuldavalt läbi, kuid kunagi pole ükski saksa proua palunud mind külla või külastada tema vastuvõtupäevi. (lk 212)
* Linnas oli kaunike kogu suuremaid ja väiksemaid ärisid, kuid ühelgi polnud valget [[
* Umbes [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] algul muretseti nimelt kubernerile [[auto]]. Proua oli ilma mehe teadmata saatnud autojuhi turult [[kartul]]eid ostma. Tagasisõidul oli auto uks lahti põrganud, kartulikott oli välja kukkudes lõhkenud ja kartulid hakanud mööda nõlvakut alla veerema. See oli rahvale suureks naljanumbriks, sellest ei unustatud edasi rääkida. Korostovets oli oma naisele pahane, nii et ka edaspidi tuletas seda juhtumit meelde ja naisperel oli auto kasutamine keelatud. (lk 226)
* Unustamata mulje jättis ka avamis[[ball]] "[[Estonia]]" kontserdisaalis õhturiietuses osavõtjatega. Eriti paistis silma ja teenis ära talle avaldatud kiidusõnu advokaat Peedi proua. Tal oli ilus kuju ja [[hea maitse]]. Kuna ta oli hea võimleja ja tantsija, siis seisatas rida inimesi, et vaadelda teda tantsupõrandal. Korraga kuuldus tasane turtsatus minu selja taga. Pöördusin ümber, nägin ka oma abikaasa vihast välkuvaid silmi, mis olid suunatud tantsijaile ja nägin proua Peeti mööda hõljumas partneriga, kes hüples ta kõrval, seljas värviline "pintsakupaar", püksid alt kokku pigistatud klambritega, mida jalgrattasõitjad kasutavad sõidu ajal. Nähtavasti oli härra sõitnud pidule [[jalgratas|jalgrattaga]] ja unustanud klambrid pükste külge. (lk 236)
|