Elfriede Lender: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
3. rida:
=="Minu lastele"==
Elfriede Lender, "Minu lastele", Eesti Päevalehe AS, 2010.
* Siin [[Rootsi]]s ma ei saa olla õige [[vanaema]]: elame lahus, ja nendel vähestel silmapilkudel, kus koos viibime, ei jõua rääkida lastele nende pärismaast ja kodust, selleks peab olema aega, vastav ümbrus ja vastav meeleolu. Mul on kahju oma väikestest, kellel pole midagi oma, isegi mitte lapsepõlvemälestusi, sest et need on saadud ja saadakse võõral maal, võõralt rahvalt ja võõras keeles. (lk 6)
* Üks rahasaamise võimalus, millest ema kõneles, jättis mulle sügava mulje ja vaevas mind kaua. Nimelt koguti oma [[kusi|kust]]. Õues seisis [[tünn]], seda pidid kasutama kõik. Ka nendel tädiga olnud oma tünn ja tädi andnud kõva käsu, et tilkagi ei tohi kaduma minna, sest vabrik maksis tünnitäie eest 3 kopikat. Ema sõnade järgi kasutanud vabrik vedelikku [[Kalev (riidesort)|kalev]]i puhastamiseks (õieti küll värvimiseks, sest sünteetiline [[indigo]] oli veel leiutamisel). (lk 8-9)
* [[Katsikud|Katsikul]] käimise komme oli vist levinud maalt linna "väikebürgerite" sekka, kelle kihti ka minu vanemad kuulusid. Vahe oli ainult selles, et linnakombe kohaselt oli peenem katsikule tulla mitte [[riisipuder|riisipudru]] ja [[pannkook]]idega, vaid kollase safranikringli või [[kook|koogiga]] (sõna [[tort]] oli meie ringkonnas tundmatu, kuulsin seda alles paarkümmend aastat hiljem). Katsikule, see tähendab vastsündinud lapse ema külastama tulid tema lähemad sõbrannad, kuid ainult abielunaised, tüdrukud ja mehed katsikul ei käinud. (lk 12)
* [[Toompea]]l elasid ainult
* Meie laste paradiis aga oli lossiaed, koht, kus praegu asub vene [[katedraal]]. Mulle tundub veel praegugi, et nii ilusaid puid ja lilli, nagu "meie" lossiaias, pole ma kusagil näinud. Kui tagasi mõtelda, siis võisid need olla ainult "sirinad" ([[sirel]]id), [[akaatsia]]d ja [[kibuvits]]ad, meie "roosid". Olin üksteist aastat vana, kui aed hävitati. Käisin juba vene [[gümnaasium]]is ja meie [[laulukoor]], kuhu ka mina kuulusin, pidi laulma katedraali [[nurgakivi]] panekul. Kui nägin suurt musta auku, mis asus minu lapsepõlveparadiisi kohal, läks süda kurvaks ja hakkasin nutma. (lk 14)
* [[Tuba]] oli küll kaunis avar, kuid õige külm, puid läks palju. Vett toas ei olnud, seda toodi alt. Kuid kõige primitiivsem oli [[käimla]]. See oli tavaline putka, mis ehitatud vastu kaljut (klinti), nii et rippus täielikult üle serva. Ema võrdles seda tabavalt [[pääsukesepesa]]ga: august võis vaadata otse alla 15-20 meetri sügavusse. Mõnikord kangutas [[tuul]] isegi tekli (sõna kaas oli tundmatu) ära; võib ette kujutada, mis tundis inimene, kes oli sunnitud seal istuma. Kord kaebas ema selle ehitise üle, et "kõht külmetamisest haige, tuul oli nii kange alt üles puhumas, et lõi kleidi nagu [[õhupall]]i tuult täis ja viskas mu uksest välja." See võis ju veidi ilustatud olla, kuid minusse see mõjus. Tuli kange himu vaadata, kuidas sealt "õhupall" välja lendab. Võtsin kord ette asja lähemalt järele uurida, läksin ehitise juurde ja püüdsin avada uksehaaki. Tante Tembi juhtus nägema, tõi mu ära, viis ema juurde ja kaebas asja ära. Ema ehmatas, hüüdis: "Oh Jumal, viimati oli veel tekkel pealt ära!" Ja siis tegi ema väga õieti. Viis mind just sinna, kuhu kippusin: "tekkel" oligi ära ja "auk naeratas vastu", ema võttis minust kõvasti ümbert kinni ja käskis alla vaadata. Muidugi ehmusin ja hakkasin karjuma. Sellest peale käisin hoonest kaugelt mööda, vaatasin vahel hirmuga, kuidas tuul ust raputas. (lk 17)
| |||