Elfriede Lender: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
2. rida:
 
 
luts=="Minu lastele"==
Elfriede Lender, "Minu lastele", Eesti Päevalehe AS, 2010.
 
18. rida:
* Voorimeestel olid oma seisukohad. Mäletan selliseid Kaarli kiriku vastas, Tõnismäel, Liivalaia ja Balesna (Lembitu) tänava nurgal, Suurel Karja tänaval lasteaia vastas. Kui mõni vajas voorimeest, pidi talle järele minema, telefoni ei olnud ju veel. Enamasti jäi see laste hooleks, kes seda suure rõõmuga tegid. See oli terve protseduur: kui näiteks mõni meie Tatari tänava - Väike Pärnu maantee kandist pidi [[Balti jaam]]a sõitma, siis oli lähimaks voorimehe saamise kohaks Suur Karja tänav. Kui aga seal voorimehi polnud, oldi sunnitud minema teise seisukohta. Selletõttu algas voorimehe muretsemine juba üks-kaks tundi enne sõitu. Voorimeest kaubeldi seisukohal, sõit tellija koju oli tasuta ja pealekauba võeti ka lapsed või täiskasvanud tellija sõidukile, sellest oligi tingitud see laste suur valmisolek voorimehe otsimiseks. (lk 30)
* Peale saianaiste putkade oli Saiakangis veel mõned poed, kus müüdi [[lill]]i, suuremalt jaolt vahatatud paberist [[kunstlill]]i, mida müüdi "bukettidena", "krantsidena" ja ristidena. Vaesemad inimesed ostsid oma matuselilled ja pärjad ikka Saiakangi alt, oli odavam. Kevadeti müüdi seal ka aasalilli, [[roos]]e, [[nelk]]e ja n.ö. uhkemaid lilli seal ei müüdud. (lk 32)
* Vene turul ([[Viru väljakulväljak]]ul) oli ilus valge [[kabel]] "vene jumala" kujudega, nende ees põlesid lambikesed. Ma ei suutnud aru saada, miks inimesed ei tohtinud minna kabelisse, vaid pidid palvetama ja risti ette lööma kabeli ees. Selliseid kabeleid oli mitmel pool. Üks, kus asus väga tume [[jumalaema]] pilt, oli Pika tänava ja Brookusmäe nurgal "Rohelise turu" nime all tuntud platsi ääres. (Seal olevat omal ajal "rohelist" s.t. juurvilja müüdud.) Balti jaama ees olid koguni kaks kabelit. (lk 33)
* Ühel ilusal päeval tuli proua Schröppe minu juurde ja ütles kaunis pahase häälega: "Kogu aeg rääkis sinu ema, et paneb sind Töchterschulesse, aga nüüd tahab panna vene gümnaasiumi. Oleksin ma seda teadnud, oleksin sinuga enam vene keelt õppinud. Kõik teised lähevad Töchterschulesse, ma viin nad ise sinna, kuid sinuga läheb ema." Mina ise ei osanud sellest midagi arvata ja olin täitsa ükskõikne. Kodus seletas siis ema mulle, miks mind vene [[kool]]i saadetakse. See sündis just isa soovil, sest "vabrikus", s.t. raudteetehastes läheb kõik vene keelele üle, ta kaaslased on ka arvamisel, et meie [[eestlased]] ilma vene keeleta ikkagi kuigi kaugele ei jõua. (lk 34)
* Aga kes meie haritlastest oskas tol ajal hästi oma keelt? Meenub, et Tallinnas ilmuv "Kopikaleht" kord kirjutas, et Kaarli kiriku õpetajal Hurtil olnud uksel kuulutus: "Laupäeval võtan lauale soovijaid paljalt kella 1-2 vastu." (lk 35)
38. rida:
* Jutu sees küsis Kann äkki, et kas ma olen [[Voldemar Lender]]i pruut. Mulle tundus küsimus väga ebadelikaatne ja vaikisin hetkeks, et mitte ebaviisakalt vastata. Siis vastasin, et tunnen Lenderit palju vähem kui teda, niisiis ei saa olla. Seekord oli tal ka nagu piinlik. Õnneks tuli ema köögist ja palus lauda. Ma olin siiski nii solvunud, et jutt ei tahtnud enam sobida. Kann lahkus seekord kaunis vara. Kui ta järgmine kord tuli, olin rahunenud ja siis oli meil jälle juttu ja lõbu laialt. Korraga ta küsis, et kas ma ei tahaks jalutama minna, õues ilus ilm. Ema hakkas valjusti naerma ja ütles: "Juhatajanna ei luba." Siis seletas ta Kannule naerdes, kuidas mina seitsmendas klassis olles keelasin repetiitor Ostrovskit mind saatmast. Mu kooliõde Dragnevitši vanemad korraldasid balli ja ema palus Ostrovskit mind pärast matemaatikatundi sinna saata. Mina aga hüüdnud, et juhatajanna ei luba härradega tänaval käia ja joosnud trepist alla. Ostrovski tormanud järele ja jutustanud järgmisel päeval emale, et ma käskinud teda kümme sammu tagapool käia, jõudnud Dragnevitšite majani, lipsanud uksest sisse ja hüüdnud: "Suur tänu, trepist saan üksinda üles." (lk 115)
* Saali astudes paelus mu tähelepanu ilus kõrgekasvuline blond neiu, kes tantsis hardumusega. Küsisin Kannult, kes ta on. Kann ei tundnud. Kuid olin oma küsimusega tema uudishimu äratanud - sõbrad narrisid teda alati, et kui ta mõnda nägusat neidu näeb, siis on kohe armunud - ta ei saanud kuidagi enam rahu. Korraga hüüdis: "Küll tema teab!" ning ruttas vastu ühele musta kitsehabemega härrale, kes tantsijate vahelt läbi ukse poole tuli, haaras sellel vestinööbist kinni ja arvatavasti kordas mu küsimust. Mina kuulsin ainult vastust: "See on [[Marie Under]], aga ei see neiu pole sinu jaoks, tal on homme pulmad." Kann tõi mulle siis ka vastuse ja ühtlasi esitles kitsehabemega härrat, kes osutus advokaat Ferdinand Karlsoniks. Pärast teretamist pöördus Karlson Nikolai Kannu poole ja ütles: "Mis sa teiste järele pärid, kui endal neiu kaasas." Oma hämmastuseks kuulsin vastust: "Pole minu, kaitsen sõbra oma." (lk 115-116)
* Voldemar Lender sai koha "Dvigateli[[Dvigatel]]i" vabrikusse, sest polnud "oma" inimest. Nimelt koosnes vabriku juhtkond eesotsas direktor Ksiezo-Polskiga [[poolakad|poolakaist]] ning kuna vabanenud kohale parajasti oma kaasmaalast polnud saada, võeti eestlane. [[Direktor]] ütles seda Lenderile otse välja, et oleks viimane olnud venelane, poleks ta kunagi kohapakkumist saanud. (lk 121)
* Voldemar Lender oli vanale sõbrale Kolkale mänginud laulatusel vingerpussi. Ta naeris südamest, et saanud narrida Kolkat, kes alati nii kange olnud seda teistega tegema. Kann oli kreeka-õigeusuline, ning vastavalt talitusele hoitakse laulatuse ajal [[kroon]]e pruutpaari peade kohal. Lender pidi hoidma krooni Kannu pea kohal, arvanud aga, et "hakkan ma kätt väsitama" ja seadnud krooni sõbrale ilusasti pähe. Küll raputanud viimane pead, küll vaadanud kurjalt talle otsa, näidanud koguni talle selja tagant rusikat, tema aga sosistanud: "Kanna oma koormat, ise soovisid!" (lk 121)
* Proua Helma Päts oli saanud saksa [[kasvatus]]e, [[kord]] ja korralikkus valitses ta kodus ja tegevuses. Võib-olla oli see ka teguriks, et meie vastastikku poolehoidu tundsime, sest samasugune kasvatus oli ka minule osaks saanud. Iseloomult tõsine, oskas ta ka nalja teha. Tundsime kord suurt lõbu tema jutust, kuidas ta raske vasekotiga pidi turule minema ja raske korviga sealt tagasi tulema. "Teataja" kassasse kogunes palju [[peenraha|vaskraha]]. Kuna polnud sünnis palku ja muid väljaminekuid õiendada vasega, siis leiti kõige otstarbekohasemaks anda vaskraha pr. Pätsile majapidamisrahaks. Ta õmmelnud siis pika riidekoti, umbes niisuguse nagu koolilaste kalossikotid, ja see käeotsas läinud turule. Kõik turunaised, eriti kalanaised, tundnud teda ja kui neil vahetusrahast puudus tulnud, siis hüüdnud valju häälega teda nimepidi ja palunud vahetada. (lk 123)
* Müts kuklas, palituhõlmad lahti, käimise juures kätega vehkides, tormas [[Jaan Teemant|Teemant]] üle turuväljaku ja väga tihti rippusid tal ühe püksisääre alt aluspüksi paelad: oma [[hajameelsus]]es kinnitas ta vist ühe poole, unustades seda teha teise poolega. Aga need paelad olid alati imevalged, nagu konstateerisid tema tuttavad. (lk 124)
* Ega Kann polnud [[antisemiit]], ta oli selleks liiga hea südamega, et üldse mõnele "anti" olla. Kuid ma sain temast aru, kui jõudsin Riiga, oli tunne, et sattusin [[Palestiina]]sse. Igal pool aina [[juudid]], börsi ees, kuhu Nikolai meid eriti juhatas, oli neid 100 protsenti. Kui olime teatris, juhtis Kann jälle meie tähelepanu nendele. Meil Eestis oli juute vähe, ka ei paistnud nad millegagi eriti silma, [[Riia]]s oli vastupidi. Nad olid uhked, kärarikkad, naised ägasid ülitoredate riiete, nahkade ja ehete all. Jäi imelik mulje, lätlaste maa, kuid [[lätlased]] kaovad nende sekka ära. (lk 125)
* Kuna minu esimesed üliõpilastutvused olid Venemaa [[üliõpilased]], siis tundusid [[korporandid]] mulle algul veidi näitlejaina. Nad olid kuidagi jäigad, valvasid oma samme, et mitte sisse kukkuda. Nende välise koore ja maneeride all oli sagedasti tunda lihtsat maapoissi. Kuna ma oma lapse- ja varases noorpõlves olin näinud saksa üliõpilasi, kes kõigi oma "ilusate kommete" juures ikkagi vabad ja kartmatud olid, siis tundus mulle nii mõnigi "meie oma" veidi naljakas ja lubasin enesele sellise tudengi kohta kas üksi või koos peterburilastega nalja teha. Pealegi tundus mulle solvav, et suurem osa neist kohtles naisi teisiti kui mehi. Oldi küll rüütellikud, kuid kuuldus ka ütlusi, et naised sellest aru ei saa, see ei kõlba naistele jne. Pikapeale tasandus kõik ja eesti elu ülesehitamisest Tallinnas võtsid osa ja tundsid ennast vendadena kõik eesti haritlased, kuni erakonna-poliitika neid ühise rahva lapsi jälle hakkas üksteisest eraldama. (lk 126)
* Esimest suurt koosolekut mäletan hästi. Oli teada, et saalis viibib ka isikuid, kes ei poolda eestlasi ja kardeti, et vaidlused võivad minna õige ägedaks. Kavas olid algul mõned lühemad [[kõne]]d ja seletused, pealootus aga pandi [[Konstantin Päts]]i kõnele. Tema kohta räägiti, et ta on haruldaselt hea [[kõnemees]]. Saalis tehti väiksemaid tähendusi eelmiste kõnede puhul, siis tekkis korraga vaikus. Tagant saalinurgast lähenes Konstantin Päts, astus laua taha, seisatas ja vaikis tükk aega. Siis ütles: "Austatud koosolijad..." ja vaikis jälle, siis jälle üks sõna, vaikis jälle... Võib-olla olid need sekundid, mulle tundusid nad aga igavikuna. Hakkasin kartma, et Päts ei saagi oma kõnega hakkama. Panin käed kokku ja ütlesin: "Oh, Jumal, ta ei saa rääkida!" Proua Päts vastas rahuliku häälega: "Ta hakkab ikka nii peale, kogeleb ja siis läheb." Ja tõesti, see läks, kõne voolas ja mõjus nii, et saalipõrand peaaegu oleks lõhestunud maruaplausidemaru[[aplaus]]ide ja jalatrampimiste all. Pärast koosolekut ütles mulle mu abikaasa: "Konstantin tegi hästi, seekord on vist kõik kõhklejad ka meie poolt." Mulle oli see kõne esimene tõelise oraatori kõne, elav, ilmekas, teda oleks võinud kuulata lõpmatuseni. Ja mina olin niisuguse kõnemehe pärast värisenud! (lk 130)
* Kui nägime mõnda saksa prouat või preilit vastu tulevat, kõnelesime omavahel valjusti [[eesti keel]]t, et vastutulija kuuleks ja aru saaks, mis keel see on. Kui mitu korda nägime imestust vastutulijate nägudel, mitmed pöördusid ümber, et neid imelikke isikuid veel kord silmitseda. Paaril korral kuulsin sõna "Jungesten". Ka saksa [[kauplus]]tes küsisime kaupa eesti keeles. Neiuna olin Stude kaupluses käies alati küsinud saksa keeles. Kuna linn oli väike, ostjad enam-vähem tuntud, siis vaatas [[müüja]] mulle imestades otsa, kui küsisin eesti keeles. Ta vastas [[saksa keel]]es, ma kordasin eesti keeles. Vaikides pakkis ta kauba ja ulatas mulle. Kui aga ka järgmisel korral küsisin eesti keeles, sain vastuse ka samas keeles. Mõne aja möödudes olid vist kõik linnas teadlikud, et ka eesti keel võib seista teiste keelte kõrval. Selle läbiviimiseks oli vaja julgust ja kartmatust, ega see olnud kerge noorele tütarlapsele või naisele, sest igas demonstratsioonis on ju ka oma jagu häbematust, mida noored naised pelgavad. (lk 142)
* Oli vaja arutada üldisi küsimusi, nendest kõige tähtsamaks oli [[õppekeel]]e küsimus. [[Tartu]]s oli aasta tagasi asutatud emakeelne gümnaasium, mille juhatajaks oli [[Peeter Põld]]. Küsimust arutasime kaua ja põhjalikult, võtsime endale veel mõni päev järelemõtlemiseks, et siis uuesti kokku tulles teha otsus. See oli üksmeelne, õppekeeleks tuleb võtta vene keel, kuid kavasse võtta ka emakeele tunnid. Põhjused olid järgmised: 1. Tallinn ei ole Tartu. Viimase ümbruses asuvad jõukad talud, nende lapsed võivad haridust saada emakeeles, sest peale kooli lõpetamist ei ole nad sunnitud kohe tööle hakkama, asutistes aga nõutakse vene keele oskust. Tallinna ümbruse elanikkond on enamikus kehv, nende püüd on lühima aja ja vähima rahakuluga lastele anda võimalust leivateenistuseks. 2. Kui õppekeeleks on eesti keel, siis läheb üks kuni kaks aastat lisaks, et kõike uuesti ümber õppida vene keeles, sest [[eksam]]id tuleb ju teha [[riigikeel]]es, see nõuab jälle enam kulu. 3. Kui kool on emakeelne, oleks lõpetajad sunnitud tegema lõpueksamid mõnes avalikus koolis, võõras ümbruses võõraste eksamineerijatega. Kui õppekeeleks on riigikeel, oleks aga lootusi, et oma kooli õpetajail oleks õigus eksamineerida õpilasi "deputaadi" juuresolekul, mis oleks eksamineeritavaile vähem segav. 4. Tartus saab hõlpsasti õpetajaid, kes oskavad hästi emakeelt, juba üliõpilaste seast, kelledel avaneb seega ka teenistusvõimalus. Tallinnas ei leidu õpetajaid, kes oleksid võimelised õpetama aineid emakeeles, kuna pealegi puuduvad emakeelsed õpperaamatud ja õppeabinõud. (lk 168-169)
55. rida:
* Pärast [[1905. aasta revolutsioon|1905. aastat]] oli moes arutada [[kasvatus]]küsimusi, olnut arvustati kõvasti, nõuti õpetajaile ja õpilastele suuremat vabadust tööde läbiviibimisel jne. Tallinna vene õpetajad palusid pealinnast professoreid ja dotsente loenguid pidama. Leiti, et oleks tungiv vajadus näitliku õppeviisi järele, külastada vabrikuid, tutvuda talumajandusega, teha [[ekskursioon]]e väljaspoole oma linna. Meile mõjusid need kõned väga, olime ju noored, püüdsime tuua kooli uuendusi, kuidagi eralduda kroonukavadest. Minu kooli kava erines juba niikuinii riigi tütarlastegümnaasiumi omast. Näiteks õpetati meil [[matemaatika]]t ja [[füüsika]]t poeglaste-gümnaasiumi kava ulatuses, ka oli meil kuuendast gümnaasiumiklassist peale kavas [[ladina keel]]. Juba kooli asutamisel tüürisin oma kooli kava poeglaste koolide omadega ühtlustamise poole, nii et lõpetajad oleks olnud võimalus pääseda vahetult edasi ülikooli. (lk 195-196)
* Gümnaasiumi avades ei kavatsenud ma õpilaste vormiriietust sisse seada, ei soovinud seda ka vanemad. Oli mingi tungiv soov erineda kõigest, mis oli "kroonu". /---/ Siis hakkas ka osa lastevanemaid pooldama [[koolivorm]]i, olgugi et teine osa ikkagi vastu seisis. /---/ Seadsime juba aasta hiljem sisse koolivormi. Arutasime kaua vormivärvi. Pruun, sinine, roheline olid juba teistel, hall oli kroonugümnaasiumi viimase klassi õpilastel, seega jäi ainult [[punane]] värv. Otsustasime võtta Johann Faberi pliiatsi värvitooni, tumepunaka-lillaka, mis jäigi E. Lenderi gümnaasiumi vormivärviks. Kaheksas klass aga sai endale [[lilla]] kleidivärvi. (lk 196)
* V[oldemar]. Päts oli ümbritsetud õpetajaist ja õpilasist ning jagas nendele seletusi ja õpetusi, kuidas käituda [[Soome]]s ja soomlastega. Mulle jäi eriti meelde, et ei tohi kõnelda vene keelt, sest [[soomlased]] ei salli venelasi. Ta pöördus meie üksikute venelaste ja muulaste poole ja ütles, et kõneldagu [[prantsuse keeltkeel]]t või õpitagu eesti keeles ära sõnad ja laused, mis Soomes võiksid tarvis minna. Muide, saimegi Helsingis tunda, et V. Pätsil oli õigus. Üks meie venelastest, kes oli seda vene tüüpi, et polnud võimeline omandama ühtki võõrkeelt[[võõrkeel]]t, ütles tänaval midagi oma kaaslasele. Kuulsime kohe meie selja taga "perkelen ryssä". Seal tuli viinastunud soomlane meid vihaselt põrnitsedes. (lk 197)
* Eriti rasked olid esimesed sammud [linnapea abikaasana], kus ma ainukese eestlasena pidin ilmuma tundmatusse ringkonda, mis koosnes peamiselt vene kõrgemate [[ametnik]]e naistest ja mõnest üksikust saksa aadliku või pangajuhataja prouast. Kuulusime kõik sama riigi alla, kuid seltskondlikult jagunes elanikkond kolme ossa: eestlased, sakslased ja väike kogu venelasi, kes omakorda jagunesid veel kolme gruppi: ametnikud, [[kaupmehed]] ja [[sõjaväelased]]. Iga grupp elas omaette elu, ei tulnud meil eestlastel ettegi, et oleme "venelased", veel vähem tuli seda ette sakslastel, kes pealegi tundsid endid teistest rahvustest üle olevat. Eestlaste ja venelaste vahel olid siiski mõned sidemed olemas, käidi vastastikku heategevail pidudel, sobitati ka mõni perekondlik tutvus isikutega, kellega oli ühiseid huvisid, sakslased aga elasid täitsa isoleerituna. Ei tea ühtki eesti perekonda, kes oleks sakslastega perekondlikult läbi käinud, kadakad välja arvatud. Mina ja minu abikaasa saime üldiselt sakslastega päris rahuldavalt läbi, kuid kunagi pole ükski saksa proua palunud mind külla või külastada tema vastuvõtupäevi. (lk 212)
* Linnas oli kaunike kogu suuremaid ja väiksemaid ärisid, kuid ühelgi polnud valget [[kübar]]at. Siis alles sain aru vene daamide hädaldamisest, et selles provintsikolkas ei leia midagi, mida vajad, et alati oled sunnitud sõitma pealinna ja see teeb elu kalliks provintsis asuvaile kõrgemaile ametnikele. Olin kuulnud, et juudi modistid õeksed Straussid on linna parimad, kuid kohutavalt kallid. Astusin nende ärisse Kullasepa tänaval. Jah, neil oli küll üks (!) valge viltkübar. Vähese otsimise järel toodi see küll välja, kuid oli teine kauasest seismisest muutunud kohati veidi kollaseks. Õeksed kaebasid, et selliseid asju ostetakse vähe, selletõttu ei saa pidada suuremat ladu. Lubasid paari tunniga ära puhastada. Ühtlasi tõid välja suure lehvikutaoliselt korraldatud [[jaanalinnusulg|jaanalinnusule]] ja leidsid, et kui see moele vastavalt üle kübara laotada, siis polegi näha, et kübar on laos seisnud. Vaidlesin vastu, et ei saa teha nii suuri väljaminekuid. Sõna lausumata toodi veel välja pikk jaanalinnusulgedest [[boa (riietus)|boa]] ja öeldi: "Kui te veel selle boa õlgadele võtate, olete elegantseim daam kellaviieteel." Ma naersin, kuid õeksed jätkasid: "Me teame, et [[linnapea]] palk pole suur, kuid linnapea proua peab ilus olema. Anname teile need asjad sisseostuhinnaga, neid on niikuinii raske maha müüa." Hind polnud tõesti kõrge. Niisiis lahkusin Straussi ärist "Straussidega" kübaral ja "Straussidest" boaga. (lk 216)