* Nii on siin kõik muudki tööalad teravalt piiriteldud ja iga kutse võhikute võistluse vastu kaitstud. Sellepärast ei löö Allotria [[kodanik]] ise naela seina ega paranda läbitilkuvat katust[[katus]]t, vaid kutsub selleks appi vastava ala töölise, kel on ainuõigus seda teha. Olen kuulnud, et katusepaikajad isegi seda lubamatuks peavad, kui keegi [[auk|augu]] alla veeanuma seab, et sellega kaitsta vaipu[[vaip]]u, millega siin peaaegu kõik oma põrandaid[[põrand]]aid kaunistavad. (lk 240)
** [[Karl Ristikivi]], "[[Imede saar]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964
9. rida:
* Selle kinnituse järel Denver lahkus, kuid jõudis märgata tagaukse kõrval riiulil neegripoissi, suu [[raha]] täis. Selle [[pea]] oli nii kuklas, kui vähegi olla sai, ja [[käed]] taskusse[[tasku]]sse surutud. Kaks pungis silma[[silm]]a nagu kuud ja ammuliaetud punane [[suu]] - see oligi kogu [[nägu]]. [[Juuksed|Juusteks]] oli hulk laiade vahedega lõpuni sisselöömata naelu. Poiss oli põlvili. Suu oli nagu [[koobas]] ja münte täis, et pista neid pihku kirjakandjale või mõnele teisele pisiteenuse osutajale, kuid selles võis hoida ka [[nööp]]e, juuksenõelu või metsõunatarretist. Risti üle aluse, millel ta põlvitas, oli kirjutatud: "Teie teenistuses." (lk 229)
** [[Toni Morrison]], "Armas", tlk Kalevi Kvell ja [[Krista Kaer]], 1997
