Nõel: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Ta [Patience] võttis välja kõrvarõnga ning hoidis seda minu kõrva juures. "Liiga väike," pomises ta. "Mis mõtet on ehete kandmisel,...'
 
Resümee puudub
1. rida:
 
==Proosa==
* Ta [Patience] võttis välja [[kõrvarõngas|kõrvarõnga]] ning hoidis seda minu [[kõrv]]a juures. "Liiga väike," pomises ta. "Mis mõtet on [[ehe]]te kandmisel, kui keegi teine neid ei näe?" Ta hoidis käes ja heitis samasuguste kommentaaride[[kommentaar]]ide saatel kõrvale veel mitu ehet. Lõpuks võttis ta kätte ühe, mis nägi välja nagu hõbedase [[võrk|võrgu]] tükk, millesse on jäänud [[sinine]] kivi. Ta tegi selle kohal grimassi ning noogutas siis vastumeelselt. "Sel mehel on maitset. Tal võib küll paljust muust puudus olla, kuid tal on maitset." Ta tõstis selle uuesti minu kõrva juurde ning lükkas ilma igasuguse hoiatuseta nõela läbi minu [[kõrvanibu]]. (lk 401)
** [[Robin Hobb]], "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000
 
 
 
* Sel ööl[[öö]]l oli mul väga halb olla. Ma visklesin kogu aeg [[voodi]]s ja suletekis oli õmblusnõel millega ma enda kriimustasin. Ma võtsin selle välja ja see on mul praegugi alles.
:Suleteki ümber oli vana kott, mis oli hiljaaegu täidetud, sellal kui mina Rhedenis olin, nii et kiiruga oli nõel selle sisse unustatud. (lk 82)
* Ta vastas, et muretseks mulle need suurima rõõmuga, kui vaid tihkaks. See läheks talle maksma tema hea käekäigu, kui [[kuninganna]] seda teada saaks, sest ta oli väga karmilt ära keelanud ühelgi inimesel mulle nõela anda, nööpnõela või ka õmblusnõela.
:Ma küsisin: "Mispärast?"
:"Et te end ära ei tapaks," vastas ta.
:Ma kinnitasin talle, et [[Jumal]] on mind liiga hästi juhatanud selleks, et minust mu enda mõrtsukas saaks. Ma teadsin, et rist tuli Issanda käest ja et ta nuhtleb mind nagu oma last, aga et ta aitab mul ka risti kanda, seda uskusin ma kindlalt. (lk 83)
* [[Leonora Christina]], "Memuaarid". Tõlkinud Eva Velsker. Tallinn: Eesti Raamat, 2015
 
19. rida:
Edela[[tuul]] on [[aasta]]id neid [[müür]]e lõhkund
ja enam rõõmsalt su naergi ei kaja;
nõel keerleb ringi hullunud kompassis[[kompass]]is
ja [[täring]]ute arvestus on sassis.
Sa ei mäleta; teine [[aeg]] ajab segi
su [[mälu]]; [[lõng]] libiseb vihist.
</poem>
* [[Eugenio Montale]]. "Rannavahi maja", tlk Märt Väljataga, Vikerkaar 5-6/2001, lk 12–15