Muriel Barbery: erinevus redaktsioonide vahel

* [Paloma:] Me ei näe kunagi oma veendumustest kaugemale ja, mis veelgi hullem, me ei tahagi enam teistega kokku saada, me saame kokku ainult iseendaga, samal ajal ennastki kõikjalt vastu vaatavates [[peegel|peeglites]] ära tundmata. Kui me selle ära tabaksime, kui me mõistaksime, et vaatame teises alati ainult iseennast, et me oleme üksi keset [[kõrb]]e, siis läheksime hulluks. (lk 131)

* [Renée:] Toas, kuhu [[uks]] avaneb, põhjustab see otsekui katkestuse, seisab seal nagu provintslik [[parasiit]], mis lõhub ruumi ühtsuse. Vastastoas aga tekitab see süvendi, avara, kuid siiski tobeda prao, mis on otsekui eksinud [[sein]]ale, mis eelistanuks olla terviklik. Mõlemal juhul katkestab see järjepidevuse, pakkudes vastukaaluks üksnes liikumisvõimalust, mida saaks ometi tagada üsnagi mitmel muul viisil. Liuguks aga ei loo takistusi ja avardab ruumi. See võimaldab ruumi muuta [[tasakaal]]u paigast löömata. Kui liuguks avaneb, asuvad kaks ruumi teineteist solvamata suhtlema. Sulgudes aga annab see kummalegi ruumile tema terviklikkuse tagasi. Jagunemine ja ühinemine leiab aset sekkumiseta. Elu on sellises ruumis on rahulik [[jalutuskäik]], sellal kui meil on see otsekui sissemurdmiste jada. (lk 137)

* [Renée:] [[Teadmine]] [[sobivus]]est pesitseb meis kõigis. Just see teadmine aitab meil igal hetkel hinnata elu [[väärtus]]t ja neil harvadel [[hetk]]edel, kui kõik on [[harmoonia|harmooniline]], nautida seda vajaliku intensiivsusega. Ja ma ei räägi siin sellisest ilust, mis kuulub ainult kunsti valdkonda. Need, keda nagu mindki inspireerib väikeste [[asi|asjade]] suurus, otsivad seda väsimatult, kuni jõuavad ebaolulisuse keskmesse, kus ilu, argirõivad seljas, ilmub ühtäkki tavapäraste asjade korraldusest või teadmisest, et just nii peab see olema, veendumusest, et nii on hästi. (lk 148)

* [Paloma:] Eile teatas ema õhtusöögi ajal, et ta tegi oma "analüüsiga" algust täpselt kümme aastat tagasi, nagu see oleks mingi asi, mille pärast peaks [[šampanja]]t ojadena voolama. Kõik peavad nõustuma - see on i-meli-ne! Pikaajaliste kannatuste nautimise koha pealt suudabki [[kristlus]]ega konkureerida vist ainult [[psühhoanalüüs]]. Seda ema ei ütle, et viimased kümme aastat on ta ka [[antidepressant]]e võtnud. Aga ilmselgelt ei suuda ta neid kahte asja omavahel seostada. Mina arvan, et ta ei võta antidepressante mitte oma [[ängistus]]e leevendamiseks, vaid selleks, et analüüs välja kannatada. (lk 150)