Kristiina Ross: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
15. rida:
* Eneseväärikusega [[kultuur]] ja traditsioonid tekivad sajanditepikkuse [[areng]]u tulemusel.
** [[Marju Lepajõe]], [http://kjak.eki.ee/ee/issues/2015/6/654 Kristiina Ross 60: "XX ja XXI sajandit ma ei tunne"], sünnipäevaintervjuu, Keel ja Kirjandus 6/2015
* Nõukogude korrast räägiti kodus enamasti üldse nagu kurbkoomilisest absurdist, millesse ei saa päris tõsiselt suhtuda. See oli muidugi juba kuuekümnendatel, kui otsest hirmu enam polnud. Näiteks räägiti sellest, kuidas matemaatikust tädi [Hilda Roos] olla 1947. aastal, pärast ema kohtuotsust ja Siberisse saatmist, tõde ja õigust taga ajades võidelnud ennast välja kõrge seltsimehe jutule Kadriorgu (nime kahjuks enam ei mäleta). See seltsimees olla küsinud, mitu aastat teie õde sai. Ja kui tädi vastas, et viis pluss viis, siis olla too ametnik päris inimliku kurbusega öelnud, et kahju küll, aga kui nii vähe, siis ei ole teie õde tõesti mitte midagi teinud ja ma ei saa teid kuidagi aidata. (lk 830)
* Tõlkijatel on vist kõigil raske tõlkekirjandust n.-ö. loomulikult lugeda. Nii väga hea kui ka väga halva tõlke korral hakkad paratamatult mõtlema, et huvitav, kuidas see originaalis on sõnastatud; ja keskpärase teksti korral hakkad mõtlema, milleks sellist üldse oli vaja tõlkida. Piiblit saan praegu, jah, lugeda ainult läbi professionaalse kretinismi prisma. Tahaks iga lause puhul kontrollida, kuidas see oli Gutslaffil ja kuidas originaalis — ja siis kõigis teiste tõlgetes, mis on käeulatuses. (lk 837)
* [[Rousseau]] juurde tagasi olen jõudnud peamiselt [[Marek Tamm]]e õhutusel. Tekstina ongi "Pihtimused" üsna tüütu lugemine, aga nähtusena väga kõnekas. Tänapäeva läänelike inimeste avaliku enesepaljastamistungi mõistmiseks on see kindlasti olulisim tähis teel Augustinuse pihtimustest ja Montaigne’i esseedest XXI sajandisse. Kahel esimesel oli oma mälestuste ja mõtete kirjapanemisel tegelikult mingi teine asi ajada: Augustinus kirjutas enda kaudu Jumalast, Montaigne inimesest. Aga Rousseau meelest on tema kui eriomane indiviid ise nii oluline, et lugeja lihtsalt peab olema huvitatud kõigist tema elu pisimatestki üksikasjadest. (lk 839)
* Näiteks XIX sajandi keskpaiku tundis teatud osa baltisaksa haritlasi tõsist muret, et kui eestlasi õhutatakse kasutama ja arendama oma kirjakeelt — mille nemad, baltisaksa haritlased, olid loonud Piibli ja algeliste praktilise toimetuleku õpetuste tõlkimiseks —, siis jäävadki ju eestlased Euroopa kõrgkultuurist ilma. Need haritlased olid veendunud, et nii väikese kõnelejaskonnaga ja algelisse keelde ei ole võimalik kõrgkultuuri kogu selle nüanssides vahendada ja et eestlased ei suuda ise niikuinii oma keelt kultuurkeelele vajalikus rikkalikkuses välja arendada ega üleval pidada. Nende meelest oleks olnud inimlikum hariduspüüdlikumatele eestlastele saksa keel maast madalast selgeks õpetada, et nad selle kaudu kultuurile ligi pääseksid, selle asemel et kogu rahvakillu agooniat pikendada. Mingist aspektist oli nende väidetel iva sees ja ega see diskussioon pole tänini kuhugi kadunud. Ka eestlaste endi hulgas leidub pidevalt kahtlejaid. (lk 840)
** "Igal tõlkel on seletus". Intervjuu Hedi Rosmale. Looming nr 6 2015
23. rida ⟶ 31. rida:
* Ühte ja sama mõistet saab ühes keeles väljendada erinevate sõnadega ning üks-ühest seost mõiste ja sõna vahel tasub taga ajada ainult ranges terminoloogias. Ja põhimõtteliselt on iga mõiste tõlgitav ühest keelest teise. Aga nagu iga tõlkija teab, toimib mingil määral alati ka sõnamaagia, mille tulemusena sõnad omalt poolt mõisteid (ümber) kujundavad. Mistahes keeles mingi mõiste ekvivalendina kasutusele võetav sõna lohistab mõistesse kaasa kõik seosed, mis tal selles keeles väljaspool seda mõistet lohistamise hetkel on. Ja kui sõna tähendus üldkeeles mingil põhjusel teiseneb, hakkab see tähendusnihe ümber vormima ka sõnaga tähistatavat mõistet sellekeelses mõtlemises. (lk 71)
** "Eesti kurjast". Vikerkaar 1-2 2014
* Kõige intrigeerivam vana kirjakeele uurimisel ongi katse tõmmata üht pidevat kõverat regivärsilise rahvalaulu keelest läbi vana kirjakeele tänapäeva eesti keelde ja vaadata, kas me mõtleme ja kasutame oma keelt rohkem nagu vanad rahvalaulikud või pigem nii, nagu sakslastest vana kirjakeele autorid. Sest tänane eesti keel on ju nende kahe komponendi sulam.
* Üllatuslikult on viimastel aastatel siiski üsna mitu noort piibli tõlke varasema ajaloo ja vaimuliku keele kujunemisega tegelema hakanud. Aga üldiselt, jah, on Eesti rahvaarv nii väike, et nii spetsiifilise ala jaoks inimesi ei jätku. Tänu väiksele rahvaarvule ning lühikesele kirjakeele ajaloole on meil ka vanade ürikute hulk palju väiksem kui suurtel ja vanadel kultuurrahvastel, aga vahel tekib küll tunne, et proportsionaalselt on meie kultuurilugu rikkam – ja suurem –, kui me hallata suudame.
** "Ammuste tekstide allikal", intervjuu Anu Mõttusele. Õpetajate Leht nr 11, 16. märts 2007
| |||