Kristiina Ross: erinevus redaktsioonide vahel

Kristiina Ross on [[Jaan Kross]]i ja Helga Krossi tütar, ta on abielus muusikateadlase [[Jaan Ross]]iga, nende tütar on [[Johanna Ross]].

 

* Arvatavasti saab ka [[teadlane|teadlasi]] aretada ja peabki aretama. Praegu seda ju tehaksegi, ainult et väga sihikindlalt just süvenemisele vastassuunas, eklektilisuse ja [[pealiskaudsus]]e poole. Kogu tülgastuseni paljuräägitud projektipõhisus lihtsalt sunnib niisuguse suhtumise peale. Oskus kõike lennult haarata, pidevalt ümber orienteeruda ja uute olukordadega kohaneda on kindlasti oluline ja tarvilik [[kunst]], aga see võiks jääda ettevõtluse, [[äri]] jms asjaliku tegutsemise maailma.

* Mina olin noor ja uljas ja peaaegu lootsin sellise väljaandega ["Heebrea keele õpik algajatele" (1985)] näiteks meie instituudi tollast direktorit Endel Sõkla natukene ärritada. Sõgel kahjuks ei pannud väljaannet üldse tähele. Ja praegu vaadates ei kannata see õpik metoodiliselt muidugi üldse mingit kriitikat, [[autoriõigus]]te jälgimise poolest samuti mitte, sest eks ma vähemalt oma osa kirjutasin lihtsalt saksakeelsete grammatikate pealt kokku.

* Samas, ega ingliskeelsed ülevaated ju lausa kuradist ei ole. Neid on kindlasti vaja vahekokkuvõtete ja tutvustustena. Küsimus on lihtsalt proportsioonis ja selles, mis on primaarne. Eesti humanitaarias peaks eestikeelne uurimus kindlasti ülimuslik olema. Sellel alal peaks mõtlema [[eesti keel]]es, kui me ei taha iseennast eksootiliseks objektiks taandada.

* Eneseväärikusega [[kultuur]] ja traditsioonid tekivad sajanditepikkuse [[areng]]u tulemusel.

 

 

* [[Rousseau]] juurde tagasi olen jõudnud peamiselt [[Marek Tamm]]e õhutusel. Tekstina ongi "Pihtimused" üsna tüütu lugemine, aga nähtusena väga kõnekas. Tänapäeva läänelike inimeste avaliku enesepaljastamistungi mõistmiseks on see kindlasti olulisim tähis teel Augustinuse pihtimustest ja Montaigne’i esseedest XXI sajandisse. Kahel esimesel oli oma mälestuste ja mõtete kirjapanemisel tegelikult mingi teine asi ajada: Augustinus kirjutas enda kaudu Jumalast, Montaigne inimesest. Aga Rousseau meelest on tema kui eriomane indiviid ise nii oluline, et lugeja lihtsalt peab olema huvitatud kõigist tema elu pisimatestki üksikasjadest. (lk 839)

* Näiteks XIX sajandi keskpaiku tundis teatud osa baltisaksa haritlasi tõsist muret, et kui eestlasi õhutatakse kasutama ja arendama oma kirjakeelt — mille nemad, baltisaksa haritlased, olid loonud Piibli ja algeliste praktilise toimetuleku õpetuste tõlkimiseks —, siis jäävadki ju eestlased Euroopa kõrgkultuurist ilma. Need haritlased olid veendunud, et nii väikese kõnelejaskonnaga ja algelisse keelde ei ole võimalik kõrgkultuuri kogu selle nüanssides vahendada ja et eestlased ei suuda ise niikuinii oma keelt kultuurkeelele vajalikus rikkalikkuses välja arendada ega üleval pidada. Nende meelest oleks olnud inimlikum hariduspüüdlikumatele eestlastele saksa keel maast madalast selgeks õpetada, et nad selle kaudu kultuurile ligi pääseksid, selle asemel et kogu rahvakillu agooniat pikendada. Mingist aspektist oli nende väidetel iva sees ja ega see diskussioon pole tänini kuhugi kadunud. Ka eestlaste endi hulgas leidub pidevalt kahtlejaid. (lk 840)

 

 

 

* [[Sõna]], [[tähendus]] ja [[mõiste]] on üksteises teadagi lahutamatult kinni, kusjuures igaüks neist teiseneb ja hargneb eri suunas ja eri rütmis. Tähendustest ja mõistetest saab rääkida ainult sõnade abil, ja kuivõrd mõistete maht ja sisu pidevalt muutub ning ka sõnade tähendused kogu aeg teisenevad, osutub igasugune arutelu nende [[kolm]]e üle venivaks ja nätskeks suhtelisuseks ilma kindla toetuspunktita. Pind kaob igal sammul jalge alt ja jututeema libiseb käest. (kl 60)

* Teiseks tuleb võrdlustes [[soome keel]]ega meeles pidada, et tegemist on küll sugulaskeelega, kuid selle sotsiaalkultuurilised mõjutajad on olnud hoopis teistsugused kui eesti keelel. Soome kultuuri ja keelt on lääne poolt saksa kultuuri ja keele asemel mõjutanud rootsikeelne mõttemaailm, idapoolsed slaavi mõjud on olnud nõrgemad kui eesti keele korral ja üldse on soome keel saanud areneda autonoomsemalt ja rohkem omaette kui eesti keel. (lk 69)

* Ses mõttes tasub eesti keelt ja kultuuri alati võrrelda lõunanaabrite lätlaste omadega, sest ehkki [[läti keel]] on keeletüpoloogiliselt eesti keelest erinev, on kahe kultuuri areng viimase aastatuhande jooksul toimunud väga sarnastes oludes. (lk 69)

* Ühte ja sama mõistet saab ühes keeles väljendada erinevate sõnadega ning üks-ühest seost mõiste ja sõna vahel tasub taga ajada ainult ranges terminoloogias. Ja põhimõtteliselt on iga mõiste tõlgitav ühest keelest teise. Aga nagu iga tõlkija teab, toimib mingil määral alati ka sõnamaagia, mille tulemusena sõnad omalt poolt mõisteid (ümber) kujundavad. Mistahes keeles mingi mõiste ekvivalendina kasutusele võetav sõna lohistab mõistesse kaasa kõik seosed, mis tal selles keeles väljaspool seda mõistet lohistamise hetkel on. Ja kui sõna tähendus üldkeeles mingil põhjusel teiseneb, hakkab see tähendusnihe ümber vormima ka sõnaga tähistatavat mõistet sellekeelses mõtlemises. (lk 71)

 

 

* Asjaolust, et kui inimene ei suuda korrastatult mõelda, ei suuda ta moodustada ka korralikke [[lause]]id, ei saa siiski järeldada, et ladus ja lihvitud keel annaks ilmtingimata tunnistust täpsest ja loogilisest mõtlemisest. Laused võivad olla väga kaunid ja libedad, aga täiesti tühjad, nii et pealispindse keelelise korrektsuse all ei olegi mingit [[mõte]]t või [[tähendus]]t.

* Võiks arvata, et stagneerunud, stampidega keel on iseloomulik peamiselt stagneerunud ühiskonnale. Ometi tekib ka murranguaegadel hulgaliselt tühje moesõnu. Võib-olla esmakasutaja teab, mida ta ühe või teise väljendiga öelda tahab. Aga hiljem läheb see käibele nagu mingi võluvormel.