Kohtunik: erinevus redaktsioonide vahel

* Vaat niisugune imelik lugu on sellega, kui sa kellegi [[surm]]as süüdi oled. Kas või süütult, aga ikkagi [[süü]]di. Kui ma poleks, kui ma oleks ja nii edasi. Kõige rängemalt nuhtleb inimest ikkagi tema enda [[südametunnistus]]... Meil kaevandusrajoonis sõitis üks autojuht oma poja surnuks. Hakkas pärast lõunat [[kodu]]s hoovist välja tagurdama, viieaastane [[poeg]] jooksis otse [[auto]] taha ja jäi ratta alla... [[Kohus]] oli tormiline, [[saal]] rahvast puupüsti täis. Autojuht mõisteti õigeks, aga mulle jäi meelde, mida kohtunik ütles: see just ongi kõige raskem [[karistus]]. Kui [[mees]] oleks mõne [[aasta]] kinni istunud, oleks ta ehk võinud tunda, et on oma tegu kas või natukenegi lunastanud, aga elada sealsamas edasi, näha iga [[päev]] s e d a kohta, vaadata iga päev oma poja [[ema]]le [[silm]]a – rängemat karistust on vist tõesti võimatu välja mõelda. (lk 29)

** [[Raimond Kaugver]], "Vana mees tahab koju", 1985

 

* Ega kohtunik polegi see, kes kohut mõistab – kohtunik võtab ainult palka vastu, kohut mõistab instruktsioon!<br> 37. a. instruktsioon: '''kümme – kakskümmend – mahalaskmine.'''<br> 43. a. instruktsioon: '''kakskümmend sunnitööd – poomine.'''<br> 45. a. instruktsioon: '''igale näole kümme pluss viis aastat kodanikuõigustest ilmajätmist''' (tööjõud kolmeks viisaastakuks).<br> 49. a instruktsioon: igale näole '''kakskümmend viis''' (ja nii võis tõeline spioon – Schultz, Berliin, 1948 – saada [[kümme]] aastat, aga Günther Waschkan, kes polnud iial spioon olnud – kakskümmend viis (sest see oli laine, 1949. aasta).

 

 

* Ka [[tsensor]] on süüdistaja, kaitsja ja kohtunik ühes ja samas isikus; tsensorile on usaldatud ''vaimu valitsemine'', tsensor ''ei kanna vastutust''.

** [[Karl Marx]], [https://www.vikerkaar.ee/archives/24686 "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta"] Vikerkaar, mai 2019, saksa keelest tõlkinud [[Pärt Lias]]

 

* [[Minevik]]ku taaselustades oleme vahel veendunud, et kirjutame vaid [[ajalugu]], tegelikult aga mõtestame või püüame mõtestada minevikku oma nüüdse [[tegelikkus]]e taustal, sest tänane on peamine südametunnistuse [[hääl]] ning kohtunik. Minevik on seljataha jäänud ning läbi ja üle elatud, seega muutunud inimese vaimseks [[kogemus]]eks.

* Ei ole mina oma ema ja isa kohtumõistja. Igaüks elab oma elu iseviisi ja oma tõekspidamiste järgi. Kui ema ei suutnud isa joomist ohjata ega suutnud talle selgeks teha, et nad prooviksid kas või üks-kaks kuud kehvemalt süüa, et pääseda sinise vihiku orjusest - [[sularaha]]ga makstes mõtled juba, kui palju mida osta -, oli see ema valik, mitte minu. Ja kuigi ma ei tüki hindama oma vanemate elu, hiilib minusse jälle see vana pelutav tunne, et võib-olla teen neile siiski liiga. Et ma ei tohi minevikku tuua päevavalguse kätte, mida mu kallid surnud ei talu. Et ma peaksin nad rahule jätma. Aga kas see oleks siis parem, kui ma teeksin nad olematuks, just nagu poleks neid olemas olnudki. Või oleksid surnud noorelt, nii nagu vanaema ja vanaisa kolmas laps Elmar, kes elas vaid paar kuud. (lk 21)

** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007

 

==Välislingid==