Käimla: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
53. rida:
* Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu [[soov]]ist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes [[saal]]is, mis pealegi [[lõhn]]as nagu [[kevad]]ine [[aas]]. Marmor[[pink]]idel piki [[sein]]a istusid [[mees|mehed]], kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja [[naer]]sid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et [[marmor]]pingis olid augud sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne [[rahvas]] ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja [[inimene|inimest]] igal pool [[ilu]]ga ümbritseda.
* [[Karl Ristikivi]], "[[Imede saar]]", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1964, lk 80-81
* [[Tuba]] oli küll kaunis avar, kuid õige külm, puid läks palju. Vett toas ei olnud, seda toodi alt. Kuid kõige primitiivsem oli [[käimla]]. See oli tavaline putka, mis ehitatud vastu kaljut (klinti), nii et rippus täielikult üle serva. Ema võrdles seda tabavalt [[pääsukesepesa]]ga: august võis vaadata otse alla 15-20 meetri sügavusse. Mõnikord kangutas [[tuul]] isegi tekli (sõna kaas oli tundmatu) ära; võib ette kujutada, mis tundis inimene, kes oli sunnitud seal istuma. Kord kaebas ema selle ehitise üle, et "kõht külmetamisest haige, tuul oli nii kange alt üles puhumas, et lõi kleidi nagu [[õhupall]]i tuult täis ja viskas mu uksest välja." See võis ju veidi ilustatud olla, kuid minusse see mõjus. Tuli kange himu vaadata, kuidas sealt "õhupall" välja lendab. Võtsin kord ette asja lähemalt järele uurida, läksin ehitise juurde ja püüdsin avada uksehaaki. Tante Tembi juhtus nägema, tõi mu ära, viis ema juurde ja kaebas asja ära. Ema ehmatas, hüüdis: "Oh Jumal, viimati oli veel tekkel pealt ära!" Ja siis tegi ema väga õieti. Viis mind just sinna, kuhu kippusin: "tekkel" oligi ära ja "auk naeratas vastu", ema võttis minust kõvasti ümbert kinni ja käskis alla vaadata. Muidugi ehmusin ja hakkasin karjuma. Sellest peale käisin hoonest kaugelt mööda, vaatasin vahel hirmuga, kuidas tuul ust raputas.
** [[Elfriede Lender]], "Minu lastele", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 17
79. rida ⟶ 82. rida:
:Kuivkäimla - see on libeda täistuisanud tee otsas asuv külm ja haisev kast, õudne [[must auk]], mis [[aegruum]]i kõveruse tõttu imeb endasse igasugust saasta. /---/
* [[Valdur Mikita]], "Lindvistika", lk 187
==Eesti luule==
| |||