Elin Toona: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Elin Toona''' (kodanikunimega Elin-Kai Toona Gottschalk; sündinud 12. juulil 1937 Tallinnas) on USAs elav eesti kirjanik, kes on avaldanud nii eesti kui ka inglise keeles....' |
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
||
5. rida:
Tsitaadid väljaandest: "Sipelgas sinise kausi all", 1991. (Esmatrükk 1974.)
* Vabriku vile lõikas läbi masinate müra, ja nagu kõik, mis on lõigatud, katkes siingi side sellega, mis rattaid ringi ajas. Masinad jäid seisma. Tuled hakkasid kustuma. Töölised, olnud kogu päeva küürus oma telgede taga, leidsid äkki, et nende seljad olid sirged ja jalad kergemad. Kuigi [[väsimus]]... väsimus alati jäi.
:Väsimus jäi alati! (lk 5)
12. rida:
* Algul arvati, et ta ei valda küllalt hästi inglise keelt. Jäeti heatahtlikult rahule — küll õpib. Teistel välismaalastel oli ju sama häda ja nad eelistasid omavahel jutlemist, sest nad leidsid enamasti mingi ühise keele, olgu see või saksa keel. Inglise keel oli neile kõigile võõras.
:Aga aastad möödusid. Enamik
* Kuigi antagonism oli tegelikult tekkinud vaid sellest, et Antsul olid teised kombed, teistsugune käitumine. Alama töölisklassi inglaste seas oli ta "võõras". Avas vabriku naistöölistele ust, laskis neid kantiinis toidusabas endast ette. Kandis korralikku riietust kitli all ja kitli peal, luges vahel lõunavaheajal raamatuid, millest keegi teine aru ei saanud, nagu näiteks — malest. Kandis isegi pisikest taskumalelauda ja malendeid taskus ja uuris neid endamisi kantiinis söögi kõrval. Kõik see äratas võõrastust. (lk 6)
23. rida:
:Algul oli ta inglise keel igasuguste eksternina sooritatavate eksamite jaoks mitteküllaldane. Ja nüüd nüüd oli liiga hilja. Nüüd oli Ants juba nelikümmend aastat vana. (lk 7)
* Kõik rääkisid [[lumi|lumest]] nagu lapsed, laulsid valgetest jõuludest, aga kui õhukenegi lumekirm tänavaile püsima jäi, hakati kohe virisema, et liiga märg, liiga külm, liiga libe või mis noid teisi hädasid kõik oli! Bussid jäid hiljaks, vahel ei tulnudki. Pidi siiski kuidagi tööle jõudma. Rongid ei käinud. Saksamaal, Šveitsis ja mujal maailmas sadas igal talvel hoopis enam lund ja mitte midagi ei jäänud seisma... pahandas Ants. Ta oli väsinud. Pealegi mäletas ta lapsepõlve Eestis, kus lumi oli alles lumi. Sirutas nina jälle krae vahelt välja ja tõesti — tuules oli lume lõhna. (lk 8)
* Ta oli juba ammu otsusele jõudnud, et elul polnud mingit praktilist väärtust. Lihtsalt mitte kõige vähematki mõtet. Tal polnud kavas abielluda ega lapsi maailma saata. Oma saatuse meisterdatud olukorrast ju iial lahti ei saanud, mis tähendas, et ta ei võinud lootagi paremale tööle. Ta oli oma unistused ammu maha matnud kui praktiliselt võimatud, ja nüüd ei jäänud tõesti muud üle kui sipelgana surmatunnini vabriku omaniku taskuid täita. (lk 9)
* Isegi too ainus konkreetne samm — ka otsus omamoodi — oli olnud täiesti emotsioonidest vaba. Vaid praktiline väljapääs võimatust olukorrast. Nagu vanade roomlaste ajal, kui stoikud elust lahkumist samadel põhjustel eelistasid kõigele muule. Roomas oli isegi seadus, et inimesed karistamata oma elu võisid lõpetada, kui nad "tüdinesid valust, haigusest või lihtsalt elust endast". [[Seneca]], [[Sokrates]] jt. lõpetasid oma elu filosoofilise aplombiga, olid praktilised, kui iga muu lahendus puudus. (lk 9)
* Välimuselt ei olnud Antsus midagi erilist märgata. Harilik, väsinud, endasse vajunud töömees teel koju, enne jõule. Natuke vanamoodsalt riides, kuigi maitsekalt sellegipoolest. Hall mantel, hallid püksid, kaabu peas, kuigi vaevalt keegi kaabut kandis, eriti mitte vabrikutööline. Võis ju arvata, et ta on mingi ülevaataja või koguni osakonna ülem. Silmanähtavalt aga välismaalane. Kaabu serva alt paistmas kõrva ääres paar halli karva. Muidu korraliku välimusega, sirge nina, tugevad põsenukid.
:Mida ta seal mõtles? Ju ikka oma tööpäevast ja õhtusöögist, mis teda kindlasti koju jõudes ootab. Millest muust?
:Kuid isegi konduktor oleks näpud imestusega suust pillanud, kui oleks Antsu mõtteid lugenud. Olid need ju sama ebatavalised nagu Ants ise ja tema olukord siin maailmas, kus kõik teised asusid kindlalt omal kohal, teadsid täpselt, kuhu nad kuulusid. Maailmas, kus olid nii tohutud klassivahed. Veel praegugi katsus Ants neid õieti mõista, neist aru saada ja võtta loomulikuna, nagu pärismaalased seda tepid Sest siin vist peituski oluline sõlmiv side tema ja ümbruskonna vahel. Et viia ühte sisemist ja välist, hingelist ja praktilist. Et olla mentaalselt ühes klassis, füüsiliselt teises. Oled kodus ühes maailmas, tööl teises. Aga sidet Ants ei leidnud. Lõhe jäi. (lk 10)
* Rahvuslikke küsimusi pidi võtma tõsiselt, neist aru saama, vanemate hoiakut toetama ja heaks kiitma. Mis mõtet oli vaielda ja hukka mõista? Ants polnud huvitatud ei rahvaste ühtesulamisest ega säilitamisest. Ta arvas, et mõlemad olid üldised küsimused ega aidanud teda isiklikult põrmugi. (lk 11)
* Neid peeti tavaliseks ja normaalseks, sest nad käisid tihti Eesti Majas ja eesti seltskonnas. Nende mõtted ja ettevõtted olid kõik puht eestipärased. Ka maitse riietuses, toit, maja sisustus. Tikitud linakesed ja sohvapadjad eesti mustriga, rahvusvärvides, peagu üldse mitte punast. Kootud vaibad, Pikk Hermann raamaturiiuli nurgal, kus ka helendas rida Eesti Kirjanike Kooperatiivi valgeid raamatuselgi. Eestimaa kaart seinal aukohal, selle all president Pätsi süngeilmeline pilt. Ja lõhnad. Juba uksest sisse tulles, kilu, soolaheeringad, sibulakastme ja kartulite, süldi ja kotlettide isuäratavad aroomid panid suu vesistama. Vähemalt eestlastel. Ja palju neil teisi käis! (lk
* Võtnud seljast mantli ja kitli ja riputanud nagisse, viskas Ants kaabu esiku lauale ja viis siis einekarbi kööki, valmis järgmiseks hommikuks. Üsna alguses oli ta portfelliga vabrikusse läinud, võileivad ja teised vajalikud pisiasjad ilusa ja nägusa nahast portfelli luku taha peidetud — nagu oleks
* Ema seisis õhetaval näol pliidi ees ja õngitses kastrulist kahvliga peekonitükke.
45. rida ⟶ 44. rida:
:"Ah ei midagi. Anna tahtis inglise peekonit sealiha hulka hapukapsaste sisse panna. Panigi juba, kohe mitu tükki. Hea, et ma jaole sain, muidu oleks tänane õhtusöök rikutud! Talle tulevad ka vahel niisugused imelikud mõtted pähe."
:"Pole ju katki midagi. Mina küll sööksin ka peekonit."
:"Sina küll, aga isa mitte. Sa tead, et ta inglise toite ei salli. Ega siinne peekon pole ka muud kui toores sealiha, vürtsidega ära solgitud, vinnuline, ja kes teab kui kaua poes seisnud. Oleks vähemalt korralik suitsetatud seakints, nagu kodus oli. Kohe teine asi." (lk
* Ants oli juba harjunud ema rääkimisviisiga, mis hüppas ühelt asjalt teisele vahel esimest mõtet lõpetamata. Ema rääkis silmade ajendusel. Nägi midagi, hakkas sellest peale, aga juba läks silm edasi ja mäletas midagi muud ühenduses hoopis kolmandaga. Mida närvilisem ta oli, seda enam ta mõtted ja teemad hüplesid. (lk 13)
* Teda peeti küll "haigeks", aga omateada polnud ta küll veel päris hull. Sügaval südames aga väreles pisike kartuseviirg: Mis juhtub siis, kui ta end enam ei kõrvalepõikamise ega huumoriga kaitsta ei saa? Arst oli teda hoiatanud küll ütlemata täpselt, mille eest. Antsu küsimusele: "Kas ma olen hull?" oli arst vaid naeratanud ja küsimuse tema ette tagasi veeretanud: "Mida teie ise arvate, mister Caruso?"
:Jah, mida pidi ta arvama? Arvamine on ikka raske vastutus. Nii kaua kui ta ise omas südames teadis, et... Aga kas polnud ka õige, et pooled
:Miks üldse midagi "arvata"? (lk 14)
| |||