Tee (jook): erinevus redaktsioonide vahel

* Ta jõi kõrvetavat teed nagu veeldunud [[päike]]st, mis soojendas [[keha|ihu]] ja helgendas ta [[hing]]e hämaraid võlve. Ta jõi teed ja mõtles, mida võiks veel juua, kui poleks teed, seda panatsead, seda avarilma inimeste kahjajooki – ta mõtles, et siis võiks juua teed.

** [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat 1973, lk 120

 

* [[Katus]]el praksus miski. Siis kostis müdinat.

:Kõndiv tuul, mõtles härra Huu ja jõi veel ühe tassi teed.

* [[Hannu Mäkelä]], "Härra Huu". Tõlkinud [[Piret Saluri]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 48

 

* [Renée:] Teerituaal, see samade liigutuste ja samasuguse maitsmise täpne kordamine, mis avab juurdepääsu lihtsatele, ehedatele ja peentele [[aisting]]utele, annab igaühele võimaluse saada vähese vaevaga maitseülikuks, sest tee on nii rikaste kui vaeste jook ning teerituaal, niisiis, erakordselt väärtuslik, sest toob meie eluabsurdi tükikese harmoonilist [[rahu]]. Jah, [[universum]] kaldub tühjuse poole, kadunud hinged nutavad taga [[ilu]], meid ümbritseb [[mõttetus]]. Joogem siis tassike teed. [[Vaikus]] võtab maad, õuest kostab tuulekohin, sügislehed sahisevad ja lendlevad õhus, [[kass]] magab soojas [[valgus]]es. Ja igas sõõmus õilistub [[aeg]].

** [[Muriel Barbery]], "Siili elegants". Tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2012, lk 78

 

* [[Eestlased|Eestlaste]] kohta ei saa kuidagi öelda, et me seisame hiiglaste õlgadel, vaid täpsem on, et me püsime sõraliste abaluudel. [[Hirm]] [[lehm]]a ees tegi eestlasest [[inimene|inimese]]. Aja jooksul oleme vargsi üle võtnud isegi mõned veiste kombed. Näiteks kõrte närimine on väga eestipärane tegevus. /.../ Kui [[inglased|inglane]] rüüpab teed, siis meie paneme kuivalt.