Muriel Barbery: erinevus redaktsioonide vahel

* [Renée:] Olla vaene, inetu ja pealekauba intelligentne - meie [[ühiskond]]ades saab sellisele inimesele osaks sünge ja illusioonideta [[saatus]], millega on targem juba varakult leppida. Ilusale antakse kõik andeks, isegi labasus. (lk 38)

* [Paloma:] Ühesõnaga, mina arvan, et [[kass]] on tänapäevane puuslik. Võib ju jahvatada [[evolutsioon]]ist, [[tsivilisatsioon]]ist ja igasugustest muudest "tsioonidest", aga tegelikult ei ole inimene algusaegadega võrreldes oma [[areng]]us kuigi kaugele jõudnud - ta usub endistviisi, et tema olemasolu ei ole juhuslik ja et jumalad, kes on enamasti heatahtlikud, valvavad tema saatuse üle. (lk 42)

* [Paloma:] ... pole midagi naiivsemat kui künism. Seda põhjusel, et [[küünik]] usub ikka veel kõigest väest, et maailmal on mõte, ja kuna ta ei suuda sellest [[lapsepõlv]]es õpitud lorast üle saada, võtab ta täpselt vastupidise hoiaku. "Elu on pask, ma ei usu enam millessegi ja naudin seda tülgastuseni" - nii räägibki ju segadusse sattunud naiivitar. (lk 46)

* [Paloma:] ... inimesed elavad maailmas, kus [[võim]] pole tegude, vaid sõnade käes, kus ülim oskus on sõnaosavus. See on kohutav, sest tegelikult me oleme ju [[primaat|primaadid]], kes on programmeeritud sööma, magama, paljunema, [[territoorium]]i vallutama ja seda kaitsma, aga samal ajal lasevad need, kellel on selle peale kõige rohkem [[anne]]t, kes on meie seast kõige loomalikumad, end alati tõmmata teistel, kes oskavad hästi rääkida, aga ei suudaks mingil juhul kaitsta oma [[põld|põllulappi]], tuua õhtusöögiks [[mets]]ast [[jänes]]t ega korralikult sigida. Inimesed elavad maailmas, kus võim on nõrkade käes. See on kohutav [[solvang]] meie loomaliku olemuse pihta, omalaadne väärastumus, sügav [[vastuolu]]. (lk 47)

* [Renée:] Kui majja tuleb [[haigus]], siis ei võta see enda võimusse mitte üksnes haige inimese [[keha]], vaid koob [[süda]]mete vahele ka hämara [[kangas|kanga]], mis varjutab lootuse. (lk 61)

* [Renée:] Majahoidja surm tähendab üksnes kerget lainetust igapäevaelus, bioloogilist [[fakt]]i, milles pole midagi traagilist, nõnda et elanikele, kes kohtusid Lucieniga iga päev trepikojas või meie [[korter]]i uksel, tähendas ta olematust, mis naasis [[tühjus]]se, kust polnud iial õieti välja saanudki. Ta olnuks otsekui [[loom]], kes elas hiilguse ja särata poolelu ning pidi seetõttu ka surmaga silmitsi seistes ilmselt olema üksnes poolenisti šokeeritud. Et ka meie võiksime samamoodi nagu kõik teised kogeda põrgupiinu, et meiegi süda tõmbub raevus kokku, kui [[valu]] ja [[kannatus]] meie elu laastab, et meiegi võiksime [[hirm]]u ja õuduse möllus, mida surm iga inimese [[hing]]es tekitab, oma sisimas kokku variseda - sellist mõtet ei tulnud siin pähe mitte kellelgi. (lk 62)

* [Paloma:] Algusest peale on minu ja Colombe’i vahel [[sõda]] käinud, sest Colombe'i arvates on elu pidev [[võitlus]], kus tuleb teine hävitavalt võita. Ta ei tunne ennast turvaliselt, kui pole oma vastast laiaks litsunud ja tema territooriumi võimalikult väikeseks kokku surunud. Maailm, milles jätkub ruumi ka teistele, on tema totakate sõjardikriteeriumide järgi ohtlik maailm. Samas on tal neid vaja, sest nad peavad täitma ühe väikese, aga äärmiselt olulise [[ülesanne|ülesande]]: keegi peab tema [[üleolek]]ut ju ka tunnistama. (lk 71)

* [Renée:] ... me kõik oleme oma saatuse [[vang]]id, saatusele tuleb näkku vaadata, selle eest pole mingit pääsu ja elu [[epiloog]]is peab igaüks olema see, kes ta oma sügavamas sisemuses on alati olnud, ükskõik mis illusioone ta on vahepeal võinud hellitada. (lk 77)