Humal: erinevus redaktsioonide vahel

'''Harilik humal''' (''Humulus lupulus'') on kanepiliste sugukonda kuuluv kahekojaline mitmeaastane väänduva varrega ronitaim. Looduses kasvab hajusalt, kasvatatakse kultuurtaimena, mille emasõisikutest valmistatakse rahustava toimega drooge ja mida kasutatakse [[õlu|õlle]] maitsestamiseks.

 

<poem>

Humal huikus, [[käbi]] kärkis,

Poizid poolisaapa'ita.

</poem>

 

 

* [Andres] Käis ise [[linnased|linnaseid]] nuusutamas ja kutsus ka teisi seda tegema, sest linnaste [[lõhn]]ast võis eeldada õlle maiku. Isegi [[kevad]]el veel, kui ta viimased linnased [[veski]]l oli ära jahvatanud, võttis ta koju jõudes linnasejahu-koti lahti, et lõhna nuusutada ja Maril nuusutada lasta. Samuti otsustati ka humalate väärtust lõhna järgi, olgu need omast tapuaiast saadud või poest ostetud.

:Need kõik olid tähtsad küsimused, sest õlu taheti ju teha niisugune, et kes mehejanu joob, see [[laul]]u jörisema hakkab, – et kuluks vähem [[viin]]a. Mõned armastasid õllele lõhnaks panna [[kadakas|kadakaid]], aga Vargamäe Andres armastas ennem humalaviha.

* [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" I, 27. peatükk

 

<poem>

Ning, humalate roheline vöö,

Sa oma vilu haljendava kee

 

<poem>

toob lisaks humalaid mu sapitõrde.

Pean seda virret niristama läbi õlekõrre,

</poem>

* [[Debora Vaarandi]], "Näärid käes" (1954)