Marmor: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
4. rida:
==Proosa==
<poem>▼
Vee[[janu]] tal oli tõrjuda soov, kuid jannu ta uude▼
jäi [[joomine|veejoomise]] peal: [[pilt]] [[silm]]ade ees teda lummas;▼
pilti ta armub ja peab vees nähtut tõeluses nähtuks.▼
Otsa ta vaatama jääb iseendale, nähtusse kiindub,▼
tardub kui raiduri teos, mis Parose marmorist taotud;▼
pikali maas, kaht [[täht]]e ta näeb – oma silmade paari,▼
[[juuksed|juust]], mis Bacchust väärt, Apollotki ehtima väärt on,▼
põskede õrnust kà, päris [[vandel|vandlist]] [[kael]]a ja kauneid▼
[[huuled|huuligi]], purpuritoone, mis sekkuvad [[valge]]sse helki.▼
</poem>▼
* [[Publius Ovidius Naso]], [http://www.ut.ee/klassik/ovidius/met3.339-510.html "Metamorfoosid" III. Narcissus ja Echo]. Tõlkinud [[Ain Kaalep]] ja Ülo Torpats.▼
* Marmor on külma [[ilm]]aga kohtamisele tulnud [[naine|naise]] jahe põsk.
** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 2/1974
29. rida ⟶ 15. rida:
* Kiri on seisakule pandud kõne. Noodipääd on häälte kujud, seisakule pandud häälte liikumine, [[muusika]]. Paar takti niisuguseid tagavaraks pandud liikumisi üles äratada ja kõik võib tulla: [[rõõm]]u, kurbtust.
:Marmor, [[kips|gips]] ja [[savi]] on reaalse, nähtava jälletajad. [[Kunstnik]]u hinges on nähtava, reaalse ärapilt, nagu komponisti omaski oli. Iga mulje ehk laast viib kujutaja kujule ligemale: marmor, gips ja savi on nähtava jälletajad, reaalse elu savisesse, [[kivi]]sesse seisakusse panejad. Sest kõik nähtav, reaalne "voolab".
* Et [[inimene]] ja [[loom]] on sarnased, on mingis mõttes aabitsatõde; aga et nad, olles nõnda sarnased, ikkagi nii uskumatult erinevad, peaks šokeerima ja mõtlema panema. Et [[ahv]]il on [[käed]], huvitab [[filosoof]]i hoopis vähem kui see, et ahv kätega peaaegu midagi teha ei oska - ei ta mängi kossi ega [[viiul]]it, ei tee marmorist raidkujusid ega tükelda [[liha]].
** [[Gilbert Keith Chesterton]], "Dogmade võim ja seikleja". Rmt: G. K. Chesterton, "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg 2011, lk 190-191
* Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu soovist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes [[saal]]is, mis pealegi [[lõhn]]as nagu [[kevad]]ine [[aas]]. Marmor[[pink]]idel piki [[sein]]a istusid [[mees|mehed]], kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja [[naer]]sid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et marmorpingis olid [[auk|augud]] sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne rahvas ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja [[inimene|inimest]] igal pool [[ilu]]ga ümbritseda.▼
* [[Karl Ristikivi]], "[[Imede saar]]", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1964, lk 80-81▼
* Spender juhatas ta väikesesse Marsi [[küla]]kesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest marmorist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja [[kollane|kollase]] oreooliga [[päike]]se sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning [[mees]]te ja [[naine|naiste]] ja hiiglasuurte kaunikujuliste [[koer]]te raidkujud. [---]▼
:"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust rõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."▼
* [[Ray Bradbury]], "[[Marsi kroonikad]]", "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 74▼
==Luule==
▲<poem>
▲Vee[[janu]] tal oli tõrjuda soov, kuid jannu ta uude
▲jäi [[joomine|veejoomise]] peal: [[pilt]] [[silm]]ade ees teda lummas;
▲pilti ta armub ja peab vees nähtut tõeluses nähtuks.
▲Otsa ta vaatama jääb iseendale, nähtusse kiindub,
▲tardub kui raiduri teos, mis Parose marmorist taotud;
▲pikali maas, kaht [[täht]]e ta näeb – oma silmade paari,
▲põskede õrnust kà, päris [[vandel|vandlist]] [[kael]]a ja kauneid
▲[[huuled|huuligi]], purpuritoone, mis sekkuvad [[valge]]sse helki.
▲</poem>
▲* [[Publius Ovidius Naso]], [http://www.ut.ee/klassik/ovidius/met3.339-510.html "Metamorfoosid" III. Narcissus ja Echo]. Tõlkinud [[Ain Kaalep]] ja Ülo Torpats.
81. rida ⟶ 93. rida:
</poem>
* Betti Alver, "Juveel". Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 501
▲* Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu soovist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes [[saal]]is, mis pealegi [[lõhn]]as nagu [[kevad]]ine [[aas]]. Marmor[[pink]]idel piki [[sein]]a istusid [[mees|mehed]], kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja [[naer]]sid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et marmorpingis olid [[auk|augud]] sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne rahvas ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja [[inimene|inimest]] igal pool [[ilu]]ga ümbritseda.
▲* [[Karl Ristikivi]], "[[Imede saar]]", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1964, lk 80-81
▲* Spender juhatas ta väikesesse Marsi [[küla]]kesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest marmorist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja [[kollane|kollase]] oreooliga [[päike]]se sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning [[mees]]te ja [[naine|naiste]] ja hiiglasuurte kaunikujuliste [[koer]]te raidkujud. [---]
▲:"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust rõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."
▲* [[Ray Bradbury]], "[[Marsi kroonikad]]", "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 74
108. rida ⟶ 107. rida:
</poem>
* [[Juhan Viiding]], "* Põiklen ja otsin väravat" kogus "Detsember"
| |||