Ruth Benedict: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
45. rida:
* Sest on ju ilmselge, et mõne traditsioonilise asjakorralduse eest tuleb maksta vägagi kõrget hinda, kuna need põhjustavad hulgaliselt inimlikku kannatust ja pettumust. Kui need asjakorraldused esitleksid end meile pelgalt asjakorraldustena ja mitte kategooriliste imperatiividena, siis oleks meie mõistlik suund need ükskõik milliste võtetega ratsionaalselt välja valitud eesmärkide jaoks kohandada. Aga selle asemel me naeruvääristame oma Don Quijotesid, neid moest väljas olevate traditsioonide kentsakaid kehastusi, ning vaatame jätkuvalt enda traditsiooni millegi paratamatult lõpliku ja ettemääratuna. (lk 291-292)
* Traditsioon on niisama neurootiline nagu iga patsient; ülemäärane hirm, mis traditsioonil oma juhuslikest standarditest hälbimise ees on, vastab kõikidele tavalistele psühhopaatia definitsioonidele. See hirm ei sõltu nende piiride ulatusest, mille raames on üldiste reeglite järgimine ühiskondliku heaolu jaoks hädavajalik. Mõnes kultuuris lubatakse üksikisikule palju rohkem hälbimist kui meie omas ning pole võimalik näidata, et niisugused kultuurid selle eripära tõttu kannataksid. On tõenäoline, et tuleviku ühiskonnakorrad arendavad seda individuaalsete erinevuste sallimist ja soodustamist tunduvalt kaugemale, kui ükskõik millised neist kultuuridest, millega meil kogemusi on. (lk 292-293)
* Kaheksateistkümnenda sajandi Uus-Inglismaa puritaanlikud vaimulikud olid ilmselt viimased inimesed, keda kolooniate tolleaegne avalik arvamus psühhopaatiliseks pidas. Nad rakendasid nii täielikku intellektuaalset ja emotsionaalset diktatuuri, mida on võimaldatud vaid vähestele mõjukatele rühmadele ükskõik millises kultuuris. Nad olid Jumala hääl. Ja ometi võib tänapäevase vaatleja seisukohalt öelda, et puritaanliku Uus-Inglismaa
* Kõige tähtsamaks ülesandeks, mis käesoleval ajal ühiskondliku mõtlemise ees seisab, on kultuurilise relatiivsuse adekvaatne arvestamine. (lk 297)
* Niipea kui uus arusaam on tavapärase uskumusena vastu võetud, saab sellest veel üks usaldusväärne hea elu kaitsevall. Siis me jõuame palju realistlikuma ühiskondliku tõekspidamiseni ning võtame lootuse põhjendusena ja sallivuse uue alusena omaks kõik need koos eksisteerivad ja ühtemoodi kehtivad elumustrid, mida inimkond on elu toormaterjalidest enda jaoks loonud. (lk 298)
| |||