Selgroog: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid |
|||
12. rida:
==Proosa==
* "Ai, pagan, vist seljalüli läks lahti," kostab hädatsev hääl ülevalt.
* ...[[tants]]iv naine on alati ohtlik; [[naine]], kes loob tantse ka teistele, on eriti ohtlik, sest ta ei tunne mitte ainult oma [[keha]], vaid inimkeha üleüldse (seda Eesti riik ei soovi, et naised oma kehast midagi teaksid või seda tarvitada oskaksid, peale [[sünnitamine|sünnitamise]], muidugi), ta oskab hoida paigal [[õlad]], et liigutada puusa, ja kontrollib oma kõhulihaseid (enamik inimesi ei tea üldse, et neil on kõhus mingid lihased), tema selgroog on sirge (paljud ei tea üldse, et neil selgroog on, nii on kergem elada ka).▼
:"Tule maha!" hüüab Kiir, "sa venitad enese pooleks."
** [https://www.vikerkaar.ee/archives/24584 "''Go'', Sveta, ''go''"] Vikerkaar, 4/2019. Arvustus: [[Sveta Grigorjeva]], "American Beauty". Tallinn: Suur Rida, 2018.▼
:Punajuukselisel mehikesel tekib inimese kehaehitusest silmapilgul imelik aime: see, mis inimese ülemist ja alumist poolt ühes hoiab, on tingimata seljakont ehk roots, nagu seda kutsutakse; ja kui see kord lülidest lahti läheb, siis laguneb inimene ära. Ja et ka Toots inimene on, selle juures ei ole kahtlust: hull asi oleks, kui ta seal üleval lagunema hakkab, siis langevad tükid alla ja teevad kõik pihuks ja põrmuks.
* [[Oskar Luts]], "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 146
* [[Hall]] [[paas]] nagu kasvaks ülespoole, tungiks läbi õhukese kamara nagu nälgiva [[loom]]a selgroog, nagu mahajäetud [[maja]] sarikad läbi [[katus]]e. Vinge mere[[tuul]] lõõtsub üle järjest lagedama maa, viib kaasa viimse mullasõmera [[kivi]]de vahelt.
** [[Karl Ristikivi]], "[[Hingede öö]]". Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 162
* Mul tuli seekord andeks anda ja leppida oma mehe [[tõotus]]ega, et see on esimene arusaamatus ning jääb viimaseks. Ta kiidab alati mu erakordset võimet [[andestus|andestada]] ja isegi [[Unustamine|unustada]]. Millegipärast pole see võime mind õnnelikuks teinud ja mulle viirastub, nagu puuduks mul midagi olulist, midagi, mis eraldab [[selgroogsed|selgroolisi]] [[selgrootud|selgrootutest]]. (lk 28)▼
** [[Silvia Rannamaa]], "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42▼
* Kui teie selgroog pole murtud, kui teie mõlemad [[jalg|jalad]] suudavad käia ja mõlemad käed painduvad, kui teie mõlemad silmad näevad ja mõlemad [[kõrv]]ad kuulevad – miks peaksite te siis veel kellelgi [[kadedus|kade]] olema? Milleks?
** [[Aleksandr Solženitsõn]], "Gulagi arhipelaag", 2. osa, 4. peatükk "Saarelt saarele", tlk Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik, lk 468
* Lark House'is, kus valitses masendav naiste enamus, peeti Jacques Devine'i staariks, ainsaks südametemurdjaks asutuse kahekümne kaheksa [[mees]]terahva seas. Teda kutsuti Prantslaseks, mitte sellepärast, et ta oleks olnud Prantsusmaal sündinud, vaid tema peente kommete tõttu - ta hoidis daamidele [[uks|ust]] lahti, pakkus neile laua ääres [[tool]]i, ei käinud kunagi ringi lahtise püksilukuga, ja kuna ta oskas ja suutis vaatamata oma kangele seljale tantsida. Üheksakümneaastasena kõndis ta sirge seljaga tänu selgroo külge monteeritud varrastele ja kruvidele; tal oli endiselt [[pea]]s natuke lokkis [[juuksed|juukseid]] ja ta oskas kaarte mängida ja häbitult sohki teha.
25. rida ⟶ 31. rida:
▲* ...[[tants]]iv naine on alati ohtlik; [[naine]], kes loob tantse ka teistele, on eriti ohtlik, sest ta ei tunne mitte ainult oma [[keha]], vaid inimkeha üleüldse (seda Eesti riik ei soovi, et naised oma kehast midagi teaksid või seda tarvitada oskaksid, peale [[sünnitamine|sünnitamise]], muidugi), ta oskab hoida paigal [[õlad]], et liigutada puusa, ja kontrollib oma kõhulihaseid (enamik inimesi ei tea üldse, et neil on kõhus mingid lihased), tema selgroog on sirge (paljud ei tea üldse, et neil selgroog on, nii on kergem elada ka).
▲* Mul tuli seekord andeks anda ja leppida oma mehe [[tõotus]]ega, et see on esimene arusaamatus ning jääb viimaseks. Ta kiidab alati mu erakordset võimet [[andestus|andestada]] ja isegi [[Unustamine|unustada]]. Millegipärast pole see võime mind õnnelikuks teinud ja mulle viirastub, nagu puuduks mul midagi olulist, midagi, mis eraldab [[selgroogsed|selgroolisi]] [[selgrootud|selgrootutest]]. (lk 28)
▲** [https://www.vikerkaar.ee/archives/24584 "''Go'', Sveta, ''go''"] Vikerkaar, 4/2019. Arvustus: [[Sveta Grigorjeva]], "American Beauty". Tallinn: Suur Rida, 2018.
▲** [[Silvia Rannamaa]], "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42
==Välislingid==
| |||