Järv: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
5. rida:
 
==Proosa==
* Järv... Vaikse ilmaga nagu peegel. Haugid sulpsutavad pilliroos, luhas prääksuvad pardid. Aeglaste tiivalöökidega sõuab kajakas vee kohal. Teisel kaldal karjalaste huikamine. Vee ääres kostab see nii selgelt, nagu oleks nad ainult mõnisada sammu eemal; isegi jutukõmin kostab ära. Kaugemal vilguvad majad puude vahelt, veel kaugemal, järve otsa juures, valge mõisahoone... nagu luik. Suplema... Oi, kui ilus liivane põhi on karjamaa kohal! Sügavamal on linaleo kivid. Vanasti leotati järves linu; praegugi on veel mõni pehkinud linapeo näha. Nüüd elavad seal kivide vahel väga kurjad mustad mehed ja on valmis kõiki näpistama, kes nende rahu rikkuda julgeb. Õhtul, peale päikese loojaminekut, ronivad nad sealt välja ja patseerivad järve põhjas. Oo, nad on maiad kevadise värske rohu peale. Eemal on järvepõhi sammaldunud. Kuidas sammal kihiseb ja mullisid ajab, kui sinna peale astu! Ja õõtsub... nagu soo. Vahel hakkab samblas, palja jala all, mingi loom põdistama ja püüab välja tulla - pole vaja karta! Ikka seesama sõraline mustakuuemees. Tuulepuhang. Nagu tasane värin käib üle veepinna. Kohin kaugemal... Ja pisikesed lained pladistavad vastu koldelist kallast. Mull-mull-mull! teeb kolle. Lained paisuvad, kohin läheb suuremaks, kajakas karjub kriiskava häälega, nagu hoiatades: sõudke nüüd kõik kaldale, nüüd tuleb torm. Mühin. Valged lainteharjad tõusevad ja vajuvad, vaht pritsib kaldale. Kuuvalge... Hõbedane viir eksib järvepinnal. Kaldal vilguvad tuled. Puud uinuvad. Veepinnal heljuvate varjude kohal näib lõpmata sügav olevat. Kaugel kostavad aerulöögid...
** [[Oskar Luts]], "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 252
 
 
* Kui vaadata Eesti [[kaart]]i umbes sellise pilguga, nagu kipub hajuma inimese silmavaade [[tuli|tulle]] vaadates, paistab kaardile ilmuvat mingi [[nägu]]. See on üks tömbi koonuga [[loom]], kelle [[nina]] on Virumaal, avatud [[suu]] kohal haigutab [[Peipsi]] järv ning Setumaa moodustab tundmatu olendi massiivse lõualuu. [[Võrtsjärv]] on, ütleme, süljenääre, mis nõristab mööda [[Emajõgi|Emajõge]] sülge [[Tartu Ülikool]]i [[semiootika]] kateedrisse ja piki Õhne [[jõgi|jõge]] Arumetsa soosaarele, kus [[Nikolai Baturin]] parajasti naelutab oma [[kartul]]ipõllu serval logisevat aia[[värav]]at.
** [[Valdur Mikita]], "Metsik lingvistika". Välgi metsad 2013, lk 55
 
 
==Luule==