Kellamees: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Muusika |
Resümee puudub |
||
4. rida:
:Niisama nagu teisigi. Kellamees lööb kella, [[kirikuõpetaja|õpetaja]] loeb just needsamad sõnad, enamasti on see aga [[köster]], kes vallasurnud hauda paneb — [[hauakaevaja]]d ootavad niisamuti juures, [[labidad]] käes… "Issa, poja ja püha vaimu nimel, aamen!" Kuulajateks on kalmud, ristid, puud, köster ise ja hauakaevajad ning surnu tooja hobusemees.
* [[Juhan Liiv]], "[[Vari (Liiv)|Vari]]"
* Paunvere kiriku kellamees oli imelik mees. Temal oli ilmast ilmani midagi müüa; kui tal just midagi müüa ei olnud, siis oli tal midagi loosida; ja kui loosida ka ei olnud, siis oli ta kõrtsis, jõi ja kakles. Üks silm oli tal juba kakluse juures peast välja löödud, teine pidas veel vastu, aga mõned ütlesid: "Kauaks Liblele sedagi saab, küllap lendab seegi pealuust varsti välja. Liblele anna sada silma, siis ka ei ole tal aasta pärast enam ühtegi."
:Lible ise ütles niisuguste noogutuste peale lihtsalt:
:"Olge aga vait, põle mina teie silmi omale palkamas käinud. Hoidke aga oma sihverplaat terve." (lk 21)
* Lible võttis kellanöörist kinni, viskas ärapõlenud paberossiotsa maha, astus sellele jalaga peale, sülgas ja seadis enese kellalöömiseks valmis.
:"Oota, las mina löön," ütles Amo ja võttis kellanöörist kinni.
:"Sa ei jõua."
:"Jõuan."
:Ta jõudis küll, aga ta oli harjumata. Esimene löök läks nurja. Selle asemel, et korraga kella käima tõmmata, nii et selge löök käiks, kostis ülevalt võõras, veider heli kil-kilkoll. Lible hakkas suure häälega naerma, kuna aga inimesed all ütlesid:
:"Kas kuuled, Lible kolistab üleval vana pada."
:Üks teine jälle vastas:
:"Küllap on oma nospli jälle täis võtnud, küllap tuleb varsti kõige kellaga ülevalt alla."
:Ja suitsetajate ja kõnelejate noormeeste salk kirikuesisel platsil vahtis ammuli suuga üles, nagu oleks nad tõesti oodanud, et Lible kellaga ülevalt tulema hakkab. Jäid aga varsti rahule, kui selged, korralikud piu-paud kostma hakkasid ja inimesi palvele, Õnnistegija sünnipäeva pidule kutsusid. Arno sai kellast korra jagu ja nüüd toimetas ta selle kallal, nagu oleks ta eluaeg kellamees olnud. (lk 94)
* [[Oskar Luts]], "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006
[[Kategooria:Elukutsed]]
| |||