Ajalooline romaan: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Link
1. rida:
 
==Proosa==
* Mõnikord juhtub, et löön ka käega, kui äkki selgub, et [[ajalugu|ajaloolised sündmused]] mu intriigiga ei sobi. Seda halvem [[fakt]]idele! Siiamaani pole mind keegi sellelt [[kuritöö|kuriteolt]] tabanud. Aga ma vabandan ennast alati sellega, et ma pole üldse tahtnud kirjutada "ajaloolist" [[romaan]]i selle sõna tavalises mõttes — ajalugu on ainult ettekäändeks.
* [[Minevik]]ku on võimalik taastada teatud mahus ja teatud ulatuses. Kui lugeda ajaloolisi romaane või vaadata õnnestunud [[mängufilm]]e, siis seal on stseenid, lõigud, kus vaatajal jääb mulje, et nii see võiski olla. Kui nüüd ajalooromaani autor või ajaloolise filmi stsenarist on sügavalt veendunud, et see, mida ta kirjutab, ongi nii nagu see kunagi oli, siis sellisele inimesele... tuleb kiirabi kutsuda või vähemalt ta loomingulisest kollektiivist eemaldada.
** [[Karl Ristikivi]], kiri [[Bernard Kangro]]le. Rmt: Bernard Kangro, Karl Ristikivi. Kirjad romaanist: 31 kirja aastaist 1966–1977. Tallinn: Varrak, 2006, lk 56
:Tasakaalu küsimus. Kirjutades on praegune aeg alati kohal, aga niipalju kui olen ise [[ajalugu|ajaloo]] tekste kirjutanud, olen püüdnud neid kõiki vaadata lähtuvalt just sellest ajahetkest, kus tegevus aset leiab ja lähtuvalt teadmisest, mis tegelastel võis olla.
 
* [[Tiit Aleksejev]] intervjuus: [[Toomas Sildam]], [https://www.err.ee/1144945/tiit-aleksejev-1939-on-meie-veremalus-aga-seda-ei-pea-kirjutama-nutulauluna "Tiit Aleksejev: 1939 on meie veremälus, aga seda ei pea kirjutama nutulauluna"] ERR, 09.10.2020
* Professor Hauseri [[raamatukogu]] võis võõrale tunduda ürgmetsana, aga ta ise noppis sealt välja [[kolm]] [[raamat]]ut, ilma et ta oleks sinna poole vaadanudki. Siis, viimast teost Jensile ulatades, muutus ta jälle umbusklikuks.
:"Aga milleks, pagana päralt, on teil seda kõike äkki vaja? Ega te viimaks ei kavatse kirjutada ajaloolist romaani?"
Kuigi Jens kinnitas, et talle kunagi polnud tulnud mõtet romaani kirjutada, liiati veel ajaloolist, ei olnud professor selles päriselt veendunud.
:"Kui see nii on, ei tahaks ma küll kaasa aidata. Sel juhul oleksin ka mina kuriteos kaassüüdlane. Sest minu arvates on iga niinimetatud ajalooline romaan [[kuritegu]] nii ajaloo kui ka kirjanduse vastu."
* Karl Ristikivi, "Kahekordne mäng". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1972, lk 41
 
 
 
11. rida ⟶ 17. rida:
:Või näiteks kirjeldaksin kõrbe[[šeik]]i väikese paksu mehena, kes kannab [[prillid|prille]] ja peas [[köögirätik]]ut. Tõeline armastusromaanide kirjanik räägiks aga kullipilguga [[Rudolph Valentino]]st [[turban]]i ja ülepõlvesaabastega. Ilmsüütu [[ilustamine]]." (lk 47)
* [[M. C. Beaton]], "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012
 
 
* [[Minevik]]ku on võimalik taastada teatud mahus ja teatud ulatuses. Kui lugeda ajaloolisi romaane või vaadata õnnestunud [[mängufilm]]e, siis seal on stseenid, lõigud, kus vaatajal jääb mulje, et nii see võiski olla. Kui nüüd ajalooromaani autor või ajaloolise filmi stsenarist on sügavalt veendunud, et see, mida ta kirjutab, ongi nii nagu see kunagi oli, siis sellisele inimesele... tuleb kiirabi kutsuda või vähemalt ta loomingulisest kollektiivist eemaldada.
:Tasakaalu küsimus. Kirjutades on praegune aeg alati kohal, aga niipalju kui olen ise [[ajalugu|ajaloo]] tekste kirjutanud, olen püüdnud neid kõiki vaadata lähtuvalt just sellest ajahetkest, kus tegevus aset leiab ja lähtuvalt teadmisest, mis tegelastel võis olla.
* [[Tiit Aleksejev]] intervjuus: [[Toomas Sildam]], [https://www.err.ee/1144945/tiit-aleksejev-1939-on-meie-veremalus-aga-seda-ei-pea-kirjutama-nutulauluna "Tiit Aleksejev: 1939 on meie veremälus, aga seda ei pea kirjutama nutulauluna"] ERR, 09.10.2020
 
 
 
{{Vikipeedia}}