Elizabeth Barrett Browning: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
86. rida:
I
 
Kui kirik, seisis öös [[küpress]],
kui arm meil kestis lõputult,
pühalikus kuuvalguses
ilm puhas, helkiv nagu kuld.
Nõlvil oliive[[oliiv]]e helendus,
org säras, kuni tõusid mäed;
hõõgmardikad ja ööbikud[[ööbik]]ud
helkisid tuled laulu käes.
Oh ööbikud, oh ööbikud.
100. rida:
XII
 
Tühine naine! [[savi]] vaid,
Kuis valed kõik! ent kaunis nii,
Et hinge[[hing]]e meestest rebestas,
Kel langes tema peale pilk.
Ei mängiks tema mänge ma,
118. rida:
et vaba koha peale valisid Dumas'
ta "meie moodi mehed" praegu just.
Mis ajast hinnatakse geeniust[[geenius]]t?
See sobib oma kohale, mis on
kas seitse korrust siit või [[hospidal]];
[[Revolver|revolvrid]] geniaalsed asjad on,
kuid mehed mõistlikud (kui akadeemikud[[akadeemik]]ud)
neid hoidvad [[kapp|kapis]] nagu ploomegi[[ploom]]egi.
...
Vett vahetama heliotroopidel[[heliotroop]]idel
Ja kuldseil roosidel[[roos]]idel. Pariisis[[Pariis]]is leidub neid,
Kuid Inglismaalgi. Kasvas kuldne roos
Seal väikse maja lõunapoolsel aknal,
Mu nõbu Romney korjas omal käel
Neid minu sünnipäeviks[[sünnipäev]]iks, peale kõige viimse;
Ja siis ma raputasin liiga karmilt puud,
Et roosid kestma jääks.
144. rida:
Sind armastan ma igapäevaseil
Vaiksetel viisidel, päikse ja küünla all.
Nii, nagu õiglust[[õiglus]]t ihkab inimpalg;
Nii puhtalt, peletab kuis [[kiitus]] meid.
Nii kirglikult, kui meelestuksid eal
mu vanad valud, lapse siiras meel.
Armuga, mille kaotasin tos eas
Ma pühakuisse[[pühak]]uisse. Hingetõmmetes,
ja naerus[[naer]]us, pisarais[[pisar]]ais, mu elus[[elu]]s; ja kui pean,
siis surmas[[surm]]as ainult tugevamalt veel.
</poem>
* [https://www.poetryfoundation.org/poems/43742/sonnets-from-the-portuguese-43-how-do-i-love-thee-let-me-count-the-ways "Sonetid portugali keelest 43: Kuis armastan Sind? Las ma loetlen teid"]
158. rida:
==Tema kohta==
 
* Seega, kui me võtame riiulilt "Aurora Leigh", on selle eesmärk mitte niivõrd seda lugeda, kuivõrd mõtiskleda lahke üleolekuga selle kadunud moe tunnusmärgi üle, nii nagu ma näpime oma vanaemade mantliservi ja lõbustame end Taj Mahali alabastermudelitega, mis kord nende elutubasid ilustasid. Kuid viktoriaanidele[[viktoriaan]]idele oli see raamat kahtlemata väga kallis. 1873. aastaks oli nõudlus sünnitanud kolmteist trükki "Aurora Leigh'd". Ja kui otsustada pühenduse järgi, ei peljanud ka proua Browning ise öelda, et pani sellele suure panuse - "minu küpseim teos", ütles ta selle kohta, "ja see, milles lasuvad minu ülimad veendumused Elus ja Kunstis". Tema kirjadest võib näha, et see raamat püsis ta mõtteis pikki aastaid. Ta mõtiskles sellest, kui kohtus esmakordselt Browninguga, ja tema plaanid selle suhtes moodustavad peaaegu esimese neist tööalastest usaldusavaldustest, mida armastajad rõõmuga jagasid.
* Neil põhjustel jääb "Aurora Leigh" koos kõigi oma puudustega raamatuks, mis endiselt elab ja hingab ja hoiab oma olemust. Ja kui me meenutame, kui vaiksed ja külmad on Beddoesi või söör Henry Taylori näidendid vaatamata kogu oma ilule, ning kui harva me nüüdisajal rikume Robert Bridgese klassikaliste draamade rahu, siis võime kahtlustada, et Elizabeth Barrettit inspireeris tõeline geniaalsuse[[geniaalsus]]e sähvatus, kui ta sööstis elutuppa ja ütles, et siin, kus me elame ja töötame, on luuletaja õige koht. Igal juhul oli tema julgus tema enda puhul õigustatud. Tema halval maitsel, tema vaevalisel leidlikkusel[[leidlikkus]]el, tema kobaval, koperdaval ja segaduses rabelemisel on küllalt ruumi, et leida endale rakendust, tekitamata surmavaid haavu, samas kui tema innukus ja küllus, tema hiilgav kirjeldusvõime, tema lõikav ja söövitav huumor nakatavad tema entusiasmiga meidki. Me naerame, me protesteerime, me kaebleme - see on absurdne, see on võimatu, me ei suuda seda liialdust enam hetkegi taluda - kui ometigi loeme võlutult lõpuni. Mida enamat võiks üks kirjanik tahta? Ent parim kompliment, mida võime "Aurora Leigh'le" teha, on imestunult mõtiskleda, miks pole sel järeltulijaid. [[Tänav]] ja [[elutuba]] on ilmselgelt paljulubavad teemad ning tänapäeva elu väärib muusat[[muusa]]t. Kuid kiire visand, mille Elizabeth Barrett Browning kokku kribas, kui ta oma diivanilt üles kargas ja elutuppa sööstis, jääb lõpetamata. Luuletajate konservatiivsus või vagurus jätab endile tänapäeva elu suurimaad viljad romaanikirjanikele. George V ajast meil värssromaane ei ole.
* Nii et kui proua Browning pidas [[värssromaan]]i alla silmas raamatut, milles karakter avaneb lähedaselt ja delikaatselt, paljastuvad paljude südamete seosed ning lugu rullub lahti segamatult, kukkus ta täielikult läbi. Aga kui ta soovis pigem anda meile aimust elust üleüldse, inimestest, kes on vaieldamatult viktoriaanlikud, maadlevad oma ajastu probleemidega, nii et kõigele annab sära, indu ja lühidust luuletuli, läks see tal korda. Aurora Leigh, kes tunneb kirglikku huvi ühiskondlike küsimuste vastu, kelles võitlevad kunstnik ja naine, kes igatseb teadmisi ja vabadust, on oma ajastu ehe tütar. Ka Romney ei ole teragi vähem kindlalt [[Victoria ajastu]] keskpaiga kõrgete ideaalidega härrasmees, kes on ühiskondlike küsimuste üle sügavalt järele mõelnud ning õnnetul kombel asutanud Shropshire'is falansteeriumi. Tädi, sohvalinikud ja maahäärber, millest Aurora põgeneb, on küllalt tõelised, et olla praegusel hetkel Tottenham Court Roadil kõrgelt hinnatud. Viktoriaanliku elutunde laiemad aspektid leiavad siin kuutust sama kindlalt ja elavalt kui ükskõik millises Trollope'i või proua Gaskelli romaanis.
** [[Virginia Woolf]], [http://gutenberg.net.au/ebooks03/0301251h.html "Aurora Leigh"], rmt: "The Common Reader. Second Series", 1935