Nägemine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
15. rida:
* Tuttavate asjade nägemine puudutab vahel salapärasel kombel meie [[mälu]] ja äratab tihti vastu meie tahtmist mõne [[mälestus]]e. Kui see mälunärv on puudutatud, juhib ta meid nagu [[Ariadne]] [[lõng]] mõtte[[labürint]]i, kus eksleme, jälgides [[minevik]]u varju, mida nimetatakse mälestuseks. (lk 299)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008
* Senikaua kui [[inimene|inimese]] silmad valguse käes lahti on, on nägemisakt tahtmatu, see tähendab, et ta kõike seda, mis ta ees on, lihtsalt ei saa nägemata jätta. Sellegipärast on elukogemused veennud teda selles, et kuigi ta näeb korraga kõike, pole ta ometi suuteline ühel ja samal hetkel uurima tähelepanelikumalt ja põhjalikumalt kaht asja, olgu need siis suured või väikesed, ja ka mitte siis, kui need seisavad kõrvuti. ▼
** [[Herman Melville]], "[[Moby Dick]]", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 363-364
* [[Kreeklased]] arendasid välja mitu nägemisteooriat. [[Pythagoras|Pütagoorlaste]], [[Demokritos]]e ja teiste järgi põhjustab nägemise osakeste voog nähtavalt esemelt silma pupilli. Teisalt aga pooldasid [[Empedokles]], [[platon]]istid ja [[Eukleides]] veidrat õpetust silmakiirtest, mille kohaselt saadab silm ise välja midagi, mis põhjustab nägemise nii pea, kui see kohtub millegi muuga, mida kiirgab objekt.
** [[Florian Cajori]], "A History of Physics in its Elementary Branches" (1899)
* Keskpäeva paiku heitis ta ühte [[liiv]]asesse nõkku kõhuli ja jäi tukkuma, [[pea]] käsivarrel, sõrmede vahelt vallandunud [[luup]] selle all kuival kulututil. Virgudes arvas ta nägevat oma näo vastas erakordselt vilgast loomakest, [[putukas|putukat]] või [[mollusk]]it, kes end hämaras liigutas. [[Loom]] oli kujult kerajas; ta niiskelt läikivat [[must]]a südamikku ümbritses tuhmvalge, kohati roosakas ala; serva palistasid karvad, mis kasvasid välja mingist pruunikast, lõhenenud ja mõhnalisest pehmest kestast. See habras olend oli pakil peaaegu ehmatavat eluküllust. Vähem kui hetkega, enne veel kui Zenon suutis oma nägemuse mõtteks formuleerida, adus ta, et see elukas tema ees polnud muud kui ta enda peegelduv silm luubi suurenduses, mille taga liiv ja kulu moodustasid peeglihõbeda sarnase kihi. Ta ajas end püsti ning jäi sügavalt mõttesse. Ta oli näinud iseennast nägemas; väljunud harjumuspärase perspektiivi kammitsaist, oli ta vaadanud väga lähedalt seda väikest ja tohutut, omast ja ometi võõrast, erku, kuid kergesti haavatavat, ühtaegu ebatäiusliku ja imelise võimega varustatud organit, tänu millele [[universum]] talle nähtavaks sai.
▲* Senikaua kui [[inimene|inimese]] silmad valguse käes lahti on, on nägemisakt tahtmatu, see tähendab, et ta kõike seda, mis ta ees on, lihtsalt ei saa nägemata jätta. Sellegipärast on elukogemused veennud teda selles, et kuigi ta näeb korraga kõike, pole ta ometi suuteline ühel ja samal hetkel uurima tähelepanelikumalt ja põhjalikumalt kaht asja, olgu need siis suured või väikesed, ja ka mitte siis, kui need seisavad kõrvuti.
** [[
* [[Viis]] meelt, öeldakse, inimesel on viis meelt ja neist kõige tähtsam nägemine. Seda võib lugeda, võib kuulda, võib uneski näha, ometi on kahtlane, kui palju see väide vastab tõele. Kui ühe võime olemasolu märgatakse alles tema puudumisel, siis ikka selle olemasolugagi ei ole asi päris korras. /---/ Hingame, seedime ega vaja nende tegeluste teadlikkust. Küllap näemegi ebateadlikult — ma ei kavatse pooltki sellest eitada — [[unenägu|unenäod]] muidu oleksid äärmiselt haruldased. Aga sageli sedagi mitte. Enamasti on nägemine nagu mõni vastne ja ostmisekire rahuldamiseks hangitud aparaat, mida me ei vaja üldse või äärmiselt harva. Ja siis, kui teda kasutame, ei oskagi me temaga suuremat hakata pääle. Ja rahul oleme vaid siis, kui uus aparaat annab sama, mis endine. Kääname aparaadi nupu kuskile ja enamasti ta ei satu täppi.
| |||