Kalmistu: erinevus redaktsioonide vahel

* Surnuaias on matus. Kümmekond inimest seisab kobaras haua ümber ja laulab. Keegi ütleb kõva, selge häälega sõna ette. Muld ja kivid langevad krõbinal vastu praegu hauda lastud puusärki. Värava kõrval, käsipuu juures, söövad matuseliste hobused.

:"Õndsad on need surnud, kes issandas surevad," loeb Arno kivist väravasambalt, astub matuseliste juurde, võtab mütsi peast ja imestab, et mehed, kes hauda kinni ajavad, mütsid juba pähe on pannud.

 

* Kalmistud on täis [[inimene|inimesi]], ilma kelleta maailm ei saanud elada.

** [[Heinrich Böll]], "Iiri päevik". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 1987, nr 5/6, lk 10

 

* Paarkümmend aastat tagasi korraldati kirjanikele [[ekskursioon]] mööda kirjanduslikke paiku — Rom oli veel minuga kaasas, nagu oleks ka tema kirjanik. Aga toona oli ta minuga alati kaasas. Kuni hõbepulmadeni pidasid kõik meid tervikuks - ja me käisime [[Juhan Liiv]]i sünnitalus ja [[Anna Haava]] sünnikohta märgistava kivi juures ja kõikides kohtades, mida kultuuriloolane [[Jaan Eilart]] tähtsaks pidas. See oli meeletu tormamine, kus ahmiti pilte mällu: ah siin ta siis kasvaski! Ah siin siis [[Kalevipoeg (tegelane)|Kalevipoeg]] tegigi oma mehetegusid! — kui olime juba uue vaatamisväärsuse juures. Enamasti olid need surnuaiad, üks surnuaed teise otsa, nii et kirjameeste hauad lõid peas tantsu. Alles [[Väike-Maarja]] kalmistul tuli muutus. Vähemalt minuga - ja ma mõistsin, et olin terve ekskursiooni vältel olnud nagu millegi ootel. Just nagu oleksin igatsenud vihma, mis peseks mind puhtaks. (lk 5)