Järv: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
7. rida:
* Järv... Vaikse ilmaga nagu peegel. Haugid sulpsutavad pilliroos, luhas prääksuvad pardid. Aeglaste tiivalöökidega sõuab kajakas vee kohal. Teisel kaldal karjalaste huikamine. Vee ääres kostab see nii selgelt, nagu oleks nad ainult mõnisada sammu eemal; isegi jutukõmin kostab ära. Kaugemal vilguvad majad puude vahelt, veel kaugemal, järve otsa juures, valge mõisahoone... nagu luik. Suplema... Oi, kui ilus liivane põhi on karjamaa kohal! Sügavamal on linaleo kivid. Vanasti leotati järves linu; praegugi on veel mõni pehkinud linapeo näha. Nüüd elavad seal kivide vahel väga kurjad mustad mehed ja on valmis kõiki näpistama, kes nende rahu rikkuda julgeb. Õhtul, peale päikese loojaminekut, ronivad nad sealt välja ja patseerivad järve põhjas. Oo, nad on maiad kevadise värske rohu peale. Eemal on järvepõhi sammaldunud. Kuidas sammal kihiseb ja mullisid ajab, kui sinna peale astu! Ja õõtsub... nagu soo. Vahel hakkab samblas, palja jala all, mingi loom põdistama ja püüab välja tulla - pole vaja karta! Ikka seesama sõraline mustakuuemees. Tuulepuhang. Nagu tasane värin käib üle veepinna. Kohin kaugemal... Ja pisikesed lained pladistavad vastu koldelist kallast. Mull-mull-mull! teeb kolle. Lained paisuvad, kohin läheb suuremaks, kajakas karjub kriiskava häälega, nagu hoiatades: sõudke nüüd kõik kaldale, nüüd tuleb torm. Mühin. Valged lainteharjad tõusevad ja vajuvad, vaht pritsib kaldale. Kuuvalge... Hõbedane viir eksib järvepinnal. Kaldal vilguvad tuled. Puud uinuvad. Veepinnal heljuvate varjude kohal näib lõpmata sügav olevat. Kaugel kostavad aerulöögid...
** [[Oskar Luts]], "Kevade". Eesti Päevalehe raamat, 2006, lk 252
* Kui vaadata Eesti [[kaart]]i umbes sellise pilguga, nagu kipub hajuma inimese silmavaade [[tuli|tulle]] vaadates, paistab kaardile ilmuvat mingi [[nägu]]. See on üks tömbi koonuga [[loom]], kelle [[nina]] on Virumaal, avatud [[suu]] kohal haigutab [[Peipsi]] järv ning Setumaa moodustab tundmatu olendi massiivse lõualuu. [[Võrtsjärv]] on, ütleme, süljenääre, mis nõristab mööda [[Emajõgi|Emajõge]] sülge [[Tartu Ülikool]]i [[semiootika]] kateedrisse ja piki Õhne [[jõgi|jõge]] Arumetsa soosaarele, kus [[Nikolai Baturin]] parajasti naelutab oma [[kartul]]ipõllu serval logisevat aia[[värav]]at.▼
** [[Valdur Mikita]], "Metsik lingvistika". Välgi metsad, 2013, lk 55▼
* Tyyne seisab kaldal ja jälgib, kuidas ruup ridvatõugetest kantuna hääletult mööda vaikset veeudu nagu soost. pinda libiseb. Kevadise vihmasagarana langeb puudevõradest linnulaulu. Mees sõuab järveveel roospunerdavana sillerdava laigu suunas. Järv näib keskelt hele, peegeldades kahvatut taevast, kuid kaldaäärne vesi mustab süngelt. Võib-olla elab nois valevais voogudes järvehaldjas; ega asjata räägita, et ta on heledajuukseline. Hetkeks näib Tyynele, nagu sarnaneks meeski selle valvaka veega: võib-olla imeb too läbipaistev veretu haldjas vere nende palgetest, kes liiga sageli järvel viibivad nagu Erkki. On ju Erkki alati olnud kahvatu ja verevaene. Tyyne ei usu, et see tuleb toore kala söömisest: järv imeb saladuslikul kombel mehest vere. Ja mees sarnaneb selle vaikse ja salaliku, kahvatult kumava järveveega veel muuski: on ta ju viimasel ajal ka armastuses nii vägivaldne ja metsik: surub suu vastu kaela nagu täna hommikulgi, otsekui tahaks teda lämmatada ja verest tühjaks imeda. (lk 17-18)
** [[Helvi Hämäläinen]], "Väejooksik", tlk [[Ants Paikre]], 1990
▲* Kui vaadata Eesti [[kaart]]i umbes sellise pilguga, nagu kipub hajuma inimese silmavaade [[tuli|tulle]] vaadates, paistab kaardile ilmuvat mingi [[nägu]]. See on üks tömbi koonuga [[loom]], kelle [[nina]] on Virumaal, avatud [[suu]] kohal haigutab [[Peipsi]] järv ning Setumaa moodustab tundmatu olendi massiivse lõualuu. [[Võrtsjärv]] on, ütleme, süljenääre, mis nõristab mööda [[Emajõgi|Emajõge]] sülge [[Tartu Ülikool]]i [[semiootika]] kateedrisse ja piki Õhne [[jõgi|jõge]] Arumetsa soosaarele, kus [[Nikolai Baturin]] parajasti naelutab oma [[kartul]]ipõllu serval logisevat aia[[värav]]at.
▲** [[Valdur Mikita]], "Metsik lingvistika". Välgi metsad, 2013, lk 55
==Luule==
| |||