Rukis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
5. rida:
'''Rukis''' on [[teravili]], millest tehakse [[leib]]a. Paljud inimesed üle maailma usuvad, et leiba saab teha ka muudest teraviljadest, kuid eestlased teavad, et see on ränk eksitus.
 
==Luule==
 
<poem>
33. rida ⟶ 34. rida:
* [[Marie Heiberg]], "Hauavahedel"
 
 
 
* Õige [[perenaine|perenaise]] hääl on magusam kui teise mehe rukis.
* „Aga kuidas teisepere perenaine nüüd [[siga|sead]] rukkist kätte saab, [[laps]] süles?“ küsis Pearu, nagu ootaks ta, et Krõõt teda appi kutsub. Aga see ei vastanud [[naaber|naabri]] küsimusele midagi, hakkas ainult heleda [[hääl]]ega sigu kutsuma, ikka „kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa“. Tükk aega jäi kõik vaikseks, kippu ega kõppu polnud kuulda. Aga siis hakkas kostma ruugamine.
:„Tulevad!“ hüüdis Krõõt niisuguse [[rõõm]]uga, nagu võiks tema rõõm ka Pearu [[süda]]nt rõõmustada. Nüüd muutus perenaise hääl veel valjemaks ja heledamaks, ning kui sead üksteise sabas üle piiri oma [[põld|põllule]] tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda:
:„Vuata sindreid! Ma’p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et…“
** [[A. H. Tammsaare]], "[[Tõde ja õigus]]" I, 10. peatükk
 
 
55. rida ⟶ 49. rida:
* [[Janka Kupala]], "Laul sünnimaast"
 
 
==Proosa==
 
* Õige [[perenaine|perenaise]] hääl on magusam kui teise mehe rukis.
* „Aga kuidas teisepere perenaine nüüd [[siga|sead]] rukkist kätte saab, [[laps]] süles?“ küsis Pearu, nagu ootaks ta, et Krõõt teda appi kutsub. Aga see ei vastanud [[naaber|naabri]] küsimusele midagi, hakkas ainult heleda [[hääl]]ega sigu kutsuma, ikka „kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa“. Tükk aega jäi kõik vaikseks, kippu ega kõppu polnud kuulda. Aga siis hakkas kostma ruugamine.
:„Tulevad!“ hüüdis Krõõt niisuguse [[rõõm]]uga, nagu võiks tema rõõm ka Pearu [[süda]]nt rõõmustada. Nüüd muutus perenaise hääl veel valjemaks ja heledamaks, ning kui sead üksteise sabas üle piiri oma [[põld|põllule]] tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda:
:„Vuata sindreid! Ma’p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et…“
** [[A. H. Tammsaare]], "[[Tõde ja õigus]]" I, 10. peatükk