Kalmistu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
22. rida:
* Kalmistud on täis [[inimene|inimesi]], ilma kelleta maailm ei saanud elada.
** [[Heinrich Böll]], "Iiri päevik". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 1987, nr 5/6, lk 10
 
 
* Ehkki [[Epikuros]]e vigane oletus, et [[surm]] on [[lõpp]], ühtib täiesti koolnute juures ja kalmistul tehtud tähelepanekutega, solvab see ometi sügavalt mitte ainult meie ablast soovi edasi kesta, vaid ka meie rumaluhket veendumust, et me seda kindlasti väärime. Leiti, et kõik need seisukohad kisuvad alla Jumala au; tegelikult pandi neile kõige rohkem pahaks seda, et nad kõigutasid inimese tähtsust. Oli niisiis päris loomulik, et säherduste väidete levitajad sattusid vanglasse või kaugemalegi.
** [[Marguerite Yourcenar]], "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 205
 
 
27. rida ⟶ 31. rida:
* Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa [[lellepojad]] - muide, meil kodus "[[lell]]e" nimetust ei tarvitatud, meil olid "[[onu]]" ja "[[onupoeg]]" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal [[Nimede eestistamine|eestistasid]] oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16)
** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007
 
 
* Sellest suvest algab minu sügavam kokkupuude ühe [[maailm]]a ilusama kalmistuga [Metsakalmistu], kuni ühel [[päev]]al pidin tõdema, et seal on mu isa, ema, õde, vend. Sel kalmistul olen kuulnud palju kordi eesti [[luule]] ridu, sest neid tavatsetakse [[haud]]adel lugeda. Matusekõnelejate tahe on alati hea, aga olen vahel pidanud tundma ka piinlikkust luuletajate pärast, kelle värsse väga paksult ühte patta kokku aetakse, mõnikord neid ise kohandades või kohendades. Aga kes saaks keelda?
** [[Mari Tarand]], "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga". Teine, parandatud trükk. Ilmamaa, 2008, lk 196